Sallivust!

Leif Kalev alustas väitega, et just initsieeritult niisugustest kodanikualgatustest, nagu see konverents, toimuvad Eesti poliitikas kvalitatiivsed muutused, sest meie poliitilises elus võib täheldada palju sebimist, millest saab suhteliselt vähe villa.

Kes on kodanik?

Kalevi hinnangul on kodakondsuse mõiste iseenesest nii laialdane, et iga inimene võiks rääkida sellest oma loo ja anda oma definitsiooni. Kuid kui me kõik räägiksime oma mõistetega ja üksteisest mööda, ei toimuks mingit ühistegevust. Euroopas on need teemad jätkuvalt tulised ja nende üle arutletakse jätkuvalt, kuid nüüd ehk juba natuke teisel tasandil. Teabepankadest leiab säärase definitsiooni: „Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline side, mille kaudu määratakse vastastikused õigused ja kohustused“ (ENE).

Sellist sõnastust kasutati 1950–60-ndatel, ja vahel kasutatakse seda ka tänapäevalgi tähistamaks kuuluvust ja ühiskonnaga seotust.

Kalev tõstatas mõned põhimõttelised küsimused. Esiteks, tähtis on, kuipalju on kodanik ühiskondlikult aktiivne väljaspool igasugust juriidilist staatust. Kui paljud inimesed Eestis tunnevad end Eesti kodanikena ja mida nad on valmis tegema, et Eesti kodanik olla? Kalevi sõnul on paljud juriidiliselt mittekodanikud ühiskondlikult tunduvalt aktiivsemad kui juriidilised kodanikud.

Euroopa kogemus

Tänases euroopalikus poliitika-, riigi- ja ühiskonnakäsituses on kodakondsus üks võtmeteemasid.

Laias laastus hakkas Euroopas ühiskonnavorm, kus inimene loetakse ühiskonna aluseks, domineerima 18. sajandi keskpaigast. Enne seda oli ühiskond üles ehitatud suverääni ülevõimule rahva suhtes.

Läänes jagatakse rahvuslust kaheks – poliitiliseks ja kultuurirahvusluseks:

Poliitiline rahvuslus ehitab ühtsustunnet ühe riigi sees. Erinevad rahvused selles riigis peavad koos eksisteerima. Näiteks Prantsuse revolutsiooni ajal vaid veerand Prantsusmaa elanikkonnast rääkis põhimurret, kuid tänaseks on see riik praktiliselt sajaprotsendiliselt ükskeelne, kusjuures on säilinud iga rahvuse identiteet.

Kultuurirahvuslus on Kesk- ja Ida-Euroopa traditsioon –riigi ehitamine ühe rahva jaoks. Sellest on kaks äärmuslikku näidet: 1920–30-ndate Eesti kui äärmiselt lojaalne ja tolerantne vähemusrahvuste suhtes, ning hitlerlik Saksamaa oma gaasiahjudega.

Ka tänane Eesti on valinud just kultuurirahvusluse tee. Oleme harjunud oma riiki eestlaste jaoks looma. Määratleme ennast erinevuste kaudu ja oleme pidevas kaitseasendis. Sellest tulenevad paljud meie ühiskonna probleemid. Kolmandik Eesti elanikkonnast ei kuulu eesti keele- ega kultuuriruumi, meie aga kindlustame pidevalt oma julgeolekut nii Venemaa suhtes kui ka „sisevaenlase“ vastu, et eestlased – jumal hoidku! – ei venestuks.

Kalev kinnitas, et tänane Euroopa trend on niisugune – inimese identiteedi aluseks on põhiseaduslik patriotism. Koos hoiab ühtsus. Suheldakse loomulikult ühes suhtluskeeles, kuid rahvuslikud tunnused on igaühel säilinud. Neis ühiskondades eksisteerib ka ühine ajaloonägemus, mis on puhastatud negatiivsusest teiste rahvaste suhtes ja küllastatud solidaarsustundega.

Tulevik on ühtsuse päralt

Võib tunduda, et Eesti riigiehitamisprojekt on halb, kuid see ei ole nii. Ligi pooled Eestis elavatest mitte-eestlastest on aktiivsed kodanikud ja ühiskonnaliikmed. Samas on siin viimasel ajal tugevnenud erinevate etniliste rühmade üksteisest eemaldumise ja kaitseseisundi tendentsid.

Väga suur vastutus on poliitilisel võimul ja meedial selle suhtes, milliseid signaale nad väljastavad ühiskonda, kas need signaalid õhutavad sallimatust või on need etnilise kogukonna kaitsest kõrgemal seisvad. Tähtis on propageerida aktiivset kodanikuks olemist. Meil on rohkem vaja erinevaid inimgruppe avalikku ellu kaasata. Kahjuks kasvab skepsis.

Kalevi sõnul peaks Eesti riik olema see institutsioon, millega samastaksid end kõik siin elavad inimesed.

Selles protsessis on oluline koht kooliharidusel, meedial ja võimuorganite poliitikal. Tähtis on, et inimesed oleksid valmis õppima ja et nad oleksid avatud uutele ideedele. Hea kodanik on avatud loomuga.

Lõpetuseks ütles Kalev, et meie ühiskonnas peaks olema rohkem teadlikkust ja võimude vastutustunnet, peaks olema rohkem positiivseid sõnumeid, rohkem peremehetunnet.

Kalevi sõnul ei ole vaja karta, et meilt keegi meie riiki ära võtab – oleme siin igal juhul domineerivad. Ja peremeestena peaksime olema teiste suhtes sallivamad.

Ülevaate Leif Kalevi sõnavõtust tegi IVARI VEE

Jaga |