Palgapoliitika on sotsiaalpoliitika peamine vahend

RIINA NEI,      19. oktoober 2005


"Käimas on järjekordsed tuleva aasta alampalga läbirääkimised. Kosta on karmi arvamust: alampalk on ebaloomulik. See on ametiühingutele ja sotsialistidele mitte tasu töö eest, vaid sotsiaaltoetus." Nii kirjutas 10. juuni Postimehes Res Publica eestseisuse liige Andres Kaju. Järgnevalt katsun lahti seletada, mis on alampalk, palgapoliitika üks komponent.

Töötajate elatustase oleneb palkade ja hindade kasvu vahekorrast. Eesti kuulub nende riikide hulka, mis valis liberaalse palgapoliitika. See tähendab, et riik ei sekku ärisektori töötajate töö tasustamisse. Eestis on valitsuse kehtestada vaid palga alammäär ja riigiteenistujate, haridus- ja kultuuritöötajate palgakorraldus.
Sarnaselt Eestiga on valitsuse kehtestada palga alammäär ka üliliberaalse majanduspoliitikaga riigi Ameerika Ühendriikide lääne- ja lõunaosariikides, Prantsusmaal, Luksemburgis, Hollandis, Iisraelis ja Egiptuses. Viimases kahes riigis on seadusega kehtestatud, et alampalk ei tohi olla väiksem kui 45% keskmisest palgast. Kollektiivlepingutega kehtestatakse palga alammäär Põhjamaades, Saksamaal, Austrias, Jaapanis, Itaalias ja Kreekas.

Miks on palga alammäär olulise tähtsusega ja mis on selle arvestamise aluseks:
Palga alammäära arvestamise üheks kriteeriumiks on sotsiaalne elatusmiinimum. Selle suuruse kindlaksmääramises jõuti esmakordselt kokkuleppele kolmepoolsetel läbirääkimistel 20. juunil 1997. aastal.
Kuni 2003. aastani toimus sotsiaalse elatusmiinimumi arvestus kvartalite kaupa, edasi kord aastas. Arvestuslik elatusmiinimum on elatusvahendite väikseim kogus tööjõu säilitamiseks ja taastootmiseks. Elatusmiinimum koosneb kahe metoodikaga arvestatud osast:
- arvestuslik minimaalne toidukorv, mis oli 2004. aastal 696 krooni;
- kulutused esmastele tööstuskaupadele ja teenustele, mis oli 793 krooni.
Seega oli sotsiaalse elatusmiinimumi suurus 1489 krooni.
2004. aasta pereema ja pereisa alampalgast jätkuks vaid kolmele pere liikmele toimetulekuks sotsiaalse elatusmiinimumi tasemel. (Kahekordne miinimumpalk netosummas on 2 x 2181 = 4362 krooni, kolmekordne sotsiaalne elatusmiinimum on 3 x 1489 = 4467 krooni.)

Kui vaadata viimaste aastate trende, siis töötajate palga ja hüvitiste osatähtsus on järjepidevalt vähenenud. Statistikaameti andmetel hõlmasid töötajate hüvised 1994. aastal 53,9% SKP-st, sh palk 13,3%, siis 2003. aastal 46,7% ja palk 11,2% SKP-st. Eeltoodut silmas pidades ei saa väita, et tööandjatel puuduvad võimalused töötajate palka tõsta, nagu tööandjad avalikkusele selgitada püüavad. Vaatamata asjaolule, et Eesti sisemajanduse koguprodukt on aasta-aastalt suurenenud (1998. aastal oli SKP 78 341 miljonit, 2003. aastal 125 823 miljonit krooni), on palga osatähtsus selles pidevalt vähenenud. See tähendab, et märgatav osa majandusarengust põhineb odaval tööjõul.

Palk ehk töötasu on ühele osapoolele ehk tööandjale kulu, teisele osapoolele ehk töötajale tulu. Elus on ikka nii – et midagi saada, tuleb teha kulutusi. Töötaja kulutused on tehtud juba enne tööle asumist kogutud teadmiste ja kogemuste näol. Mida keerukam töö, seda rohkem see nõuab eelnevaid teadmisi, kogemusi, vaimset ja füüsilist pingutust.
Seega on töötasusse ühitatud töö keerukus ja töötaja kvalifikatsioon, mistõttu toimub töötasu diferentseerimine. Lõpptulemusena on töötajate tulud (palk ja tööandja sotsiaalmaks) kesksel kohal sisemajanduse koguprodukti taastootmisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)