Õnne toojad

Ilmale on tulnud sünnitis nuri,

selle ilmselt on teinud ise vanakuri.

Tahes näidata rahvale, mis tõeline pahe,

kui suur võib olla inimese ja napaka vahe.

„Rahas pole õnn“ – keerleb Isamaa-põnn,

tähtis vaid see, et temal teda on.

„Murrame läbi!“ karjus Res Publica könn,

ise näeb välja kui üks närune plönn.

Isamaaliit ja respublikaanid,

nässu on keeranud kõik lihtrahva plaanid.

Raudtee müüdi maha, ei mingisugust piina,

selle peale ei mõista muud kui vaid appi hüüda.

Ei ette ega taha ei vaata need näod,

olgu kui suured me riigi võlad ja kaod.

Rublad müüdi maha. Kuhu jäi saadud tulu?

Rahva kanda jäid needki sahkerdamise kulud.

Sada üks tarka Toompeal läänemaailma ahvis,

kõigi meie kanda jäid vaid suhkrutrahvid.

Valitsus oma tarkusega lootis lüüa kõik pahviks,

paraku mitte miski ei läinud nii nagu tahtis.

Käes on jälle aeg, kuis nad ihkavad pukki,

küll oleks vahva taas istuda rahva kukil.

Oleks võimalus uuest üles end mukki,

aga kahtlane, kas rahvas veelkord talub seda sohki.

Siiski läks nii, nagu keegi ei uskund.

Reform oma jüngritega tegi vaid puskut.

Pronksmees pidanuks jääma sinna, kus oli.

Minu arvates on lõpp selle valitsuse põlil.

Harry Häädemeestelt

Jaga |