On's alkoholipoliitika väiklane?

UDO KNAPS,      21. november 2007


Väitlema sunnib Postimehest loetu (Marko Nuuma "Väiklane alkoholipoliitika" 30.10.). Kahju, et maakonnalehtedes napib nii heal tasemel kirjutisi.

Alustuseks tahaks ära märkida, et nii lausliberaalset alkoholipoliitikat, nagu tänaseks on välja kujunenud, pole meil läbi ajaloo veel kunagi olnud – ei sõjaeelses Eesti Vabariigis, ei Nõukogude okupatsiooni poolsajandil. Olid küll salapiiritusevedajad ja puskariajajad, kuid nendega võideldi päris tõhusalt. Alkoholi kättesaadavuse liberaalsuselt oleme nüüd ees oma naabritest ja kogu Euroopa Liidust.

Viis aastat olevat Lätis müüdud alkoholi kella 22-ni ja selle ajaga kasvanud alkohoolikute arv 20 protsenti. Kui 2002. aastal ostis keskmine lätlane poest 7,2 liitrit viina, siis 2005. aastal juba 11,1 liitrit. Mida sellest järeldada? Ega ometi keegi usu, et kui müüksime viina 24 tundi ööpäevas, hakkaks alkohoolikute arv kahanema? Kui nii lühikese ajaga suureneb alkohoolikute arv 20 protsenti, siis on riiki tabanud midagi alkoholismiepideemia sarnast ja selle vastu ainult ajaliste piirangutega võidelda on lootusetu. Igakülgseid meetmeid on vaja, sest alkoholipoliitika on meil nii käest lastud, et vaid kardinaalne järjekindlus päästaks hullemast.

Väide, et ajaliste piirangute korral hakkavad inimesed ühe ostukorraga rohkem alkoholi ostma ja et ostetu kohe ära juuakse, ei pea paika. Iga normaalne inimene ostabki rohkem ja soetab endale sobiliku tagavara, eriti tingimustes, kus kohe-kohe on oodata alkoholihindade lakketõusu. Ja sugugi ei jooda kogu varu otsekohe ära! Normaalsed peod ei lõpe nii, et alkohol saab laualt tilgatumaks joodud. Nii et väide, et kogu kodune viinavaru, olgu see või poe varase kinnipaneku tõttu ostetud, juuakse jutiga ära, kehtib vaid parandamatute, n.ö elukutseliste joodikute või alkoholisõltlaste puhul. Ja muidugi – nemad ju kergitavadki kõige enam ärajoodava alkoholi kogust.

Ka sellepärast on vaja alkoholi kättesaadavust ajaliselt veel rohkem piirata, et jääksid ära öised vintispäised „rallitamised" iga üksiku pudeli järele, sest kahe pudeli peale ei suudetud raha kokku klappida.

Alkoholi hinnastki peab saama üks meede alkoholitarbimise pidurdamiseks. See, kellele mingi hind probleem ei ole, ostab ikka kasvõi autotäie ja korraldab endale nädalase joomapeo, kuni viimanegi tilk saab joodud ... ning hing loojakarja läinud. Seda ikka majanduse õitsengu ja inimese õnne nimel!

Naiivsena tundub arvamus, et toidupoes ei suudeta eristada noorostjate võltsitud dokumente õigetest ja et müüjatel puudub vastav väljaõpe. Arvan, et probleem peitub mujal. Võib oletada, piltlikult väljendudes, et kui sajast alkoholiostjast saab üks oma pudeli kätte võltsitud dokumendiga, siis juba iga kümnes "leiab" oma pudeli kas kõrvalise poe akna purukslöömise abil või lihtsalt suurpoes pudelit hõlma alla varjates. Aga veelgi probleemsem on, et peaaegu iga noor võib poe juurest väga lihtsalt leida "lahke" onu, kes „latsekesele" pudeli ostab. Selline võimalus peaks meid rohkem mõtlema panema: kas nemad polegi karistust väärt?

Kahel käel aga olen nõus Marko Nuumaga, kui ta ütleb: "...toidupoes lihtsalt EI SOBI alkoholi müüa. Arenenud riikides on sellest aru saadud, kuid Balti riigid ei taha kuidagi õppust võtta. Skandinaavias on kangema alkoholi müük toidupoodidest eraldatud ja koondatud eripoodidesse, kus võimuorganid suudavad ka järelevalvet korraldada."

Nii et – tee kuidas tahad, ikka taandub kõik paratamatult poliitikale. Ainult see – meie majanduse lausliberaalsus ja kurikuulus majandusvabaduse indeks – lubavad alkoholil piiramatult voolata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)