Nädala juubilar UULA ERONEN 80

Tema üheks lemmikteemaks oli Helsingi heakord. Näiteks see, kuidas kajakad risustavad Kauppatori randa ja et tuleks keelata nende toitmine, aga seegi, et terviseradade lähedal on vähe avalikke saunu.

Ta polemiseeris ka Helsingisse rajatavate monumentide teemadel ning ironiseeris Nõukogude Liidu juhtide kingitud Helsingi kesklinna Hakaniemi platsile sobimatu kurikuulsa nn Maailmarahu monumendi üle. Veerand sajandit tagasi tundis ta muret, kas autobussijaam tungib Helsingi kesklinna ühte maamärki Klaaspaleesse, ja miks linnavalitsus varjab Aurora välja uisurada.

1990. aastal tundis ta muret, et Lõunasadama akvatooriumisse ei mahu enam suuremaid laevu, ja me teame – Tallinna laevad siirdusidki hiljem Läänesadamasse. Ta oli Yleisradio uue kompleksi rajamise juures Pasilas ning uuris, mida sisaldas Esplanaadil taasavatud „Kappeli“ restoran kui luksuslik söögikoht. Paljud teemad eestlasteni tol ajal ei ulatunud, sest Helsingin Sanomat veel siiapoole Soome lahte ei jõudnud.

1995 juhtis Eronen aga tähelepanu Kaivokatu liikluses peituvatele ohtudele, ning seegi teema tekitas poleemikat. 1990. aastate teise poole uudised Helsingist olid juba lähemad ka eestlastele, sest paljud meist avastasid isiklikult põhjanaabri pealinna ja selle elu. Paljud tema toona tõstatatud probleemid on tänaseks lahendatud, suuresti ka tänu Uula teravale sulele, sest tema artiklid leidsid alati laialdast vastukaja kohalikus kogukonnas. Osa neist on seoses Helsingi tormilise arenguga viimastel aastakümnetel kadunud päevakorralt, ning Uula kirjutised on muutunud seega ajalooks.

Omaette peatükk Uula Eroneni loomingus on raamatuil, mida on ilmunud kümmekond, peamiselt pärast seda, kui ta jättis töö toimetuses. Soomekeelne Wikipedia toob põneva loendi. Peaaegu kõiki neid ilmestab atraktiivne pealkiri, mis viitab kirjaniku enda ajakirjanduslikule taustale: "Kenraalivalssi" ("Kindralivalss") 1969, "Ryssä puussa" („Tibla puu otsas") 1992, "Kuolleet eivät valita" ("Surnud ei kurda") 2001, "Aaverakastaja" ("Kummitusarmastaja") 2006, "Enkelit eivät käytä pikkuhousuja" ("Inglid ei kanna aluspükse") 2006, "Neitsytperho" ("Neitsiliblikas") 2007, "Boheemimatka – Kirjailija Kiannon kaipuu" ("Boheemlaslik reis – kirjanik Kianto igatsus") 2010, "Lukemisia Suomen lapsille" ("Lugemist soome lastele") 2012, "Kylmäveristä" ("Külmaveriselt") 2014. Tegelikult esimene kirjanduslik katsetus ilmus juba aastal 1965 kogumikus „Rühm 65“ – novell „Kolm serenaadi mu armastatule Almale“.

Esikteos „Kindralivalss“ on sõjaromaan, mis käsitleb Soome 1940. aastate sõdade lõppjärku kuni rahusõlmimise ja sõjakuritegude kohtuprotsessini. Paralleelselt kajastab ta elu kodusel rindel, osutades, et sõda puudutab iga inimest ja loob olukordi, mida ei saa enam kaua muuta. 

Põneva pealkirjaga romaanis „Tibla puu otsas“ kujutab ta elu Põhja-Soome külas, mis pidas Jätkusõjas nii-öelda lõpuni vastu, võttes liitlasteks ka kõige kahtlasemaid germaanlasi. Raamatut on hinnatud selle omapärase huumori pärast, aga ka tegelikkuse traagika kajastamise eest.

Seni viimane romaan „Külmaveriselt“ viib lugeja tagasi Soome kodusõja ajastusse, kui Ida-Soome külas pidasid võimuvõitlust kodanlaseks kutsutud sadulsepp Holopainen ja ennast külakuningaks pidanud punane Kukkonen. Paljudele ei meeldinud, et Holopainen ratsutas külatänaval valges lambanahast kasukas kui Mannerheim. Seal on ka külahull Adam, keda kiusavad nii kaitseliitlased kui ka punased. Värvikaid persoone on teoses veelgi, nagu ka ajastule iseloomulikke lugusid samagonniajamisest. 1919 sügisööl puhkeb tulekahju, mis ajab segamini inglid ja saatanad. Raamat põhineb tegelikel sündmustel.

Meid, eestlasi, huvitab ehk enim 2010 ilmunud "Boheemlaslik reis – kirjanik Kianto igatsus". See on omamoodi dokumentaalromaan, mis põhineb Soome kirjanike reisidel Eestisse, kui Soomes valitses kuiv seadus, ning loomeinimesed külastasid vaba viina nautinud lõunanaabrit sageli mitte ainult vaatamisväärsuste pärast. Pidusid peeti palju ja suhted eestlastega vaheldusid armastusest ägedate vaidlusteni. Romaani lähtekohaks on Soome selle ajastu tuntuimate kirjanike ehk niinimetatud Tulekandjate reis Eestisse mais-juunis 1931. Soomet räsis ülemaailmne majanduskriis ja pead tõstis profašistlik Lapua liikumine. Selles pooldokumentaalses romaanis on esindatud 1920.–1930. aastate kaks vastaspoolust: traditsioonilisi väärtusi ja realismi pooldav Ilmari Kianto ning uuendusmeelne Olavi Paavolainen. Kirjanik on kasutanud palju allikmaterjali – nii eesti- kui ka soomekeelseid ajalehti, mis toona üsna täpselt kajastasid soomlastest reisimeeste programmi.

Kahjuks Uula Eroneni loomingut pole seni veel eestindatud. Seda kummalisem, et ta on 21. sajandil olnud Eesti ühe tuntuima naiskirjaniku ja fennofiili Maimu Bergi elukaaslane, kellega ta on elanud omalaadses külastusabielus. Maimu ise on 2010 ajakirjale „Eesti Naine“ antud intervjuus tõdenud: „Uula on palju produktiivsem kirjanik kui mina, hiljuti ilmus tal eestiteemaline raamat “Boheemimatka” – ilukirjanduslik dokumentalistika. Kohtume paar korda kuus ja käime koos välisreisidel. Oleme mõelnud, et peaksime koos elama vanemas eas, aga pole leidnud, kus. Mina ei taha loobuda Eestist, tema sellest, et igal hommikul potsatab esikupõrandale Helsingin Sanomat, kus ta pikka aega töötas. Kuigi usun, et Soomes oleks lihtsam ja rahulikum elada.“

Siiski on neid viimasel kümnendil nähtud sageli koos seltskondlikel ettevõtmistel ja ka Eesti presidendi vastuvõtul.

MART UMMELAS

Jaga |