Stabiliseerimisreserv paisub nagu kurk päikesepaistel

Osa reserve, näiteks töötukassa  ja  pensionikassa reserv, on seadustest tulenevate kohustustega kaetud. Nendest, olgu seal miljardeid kui palju tahes, raha kulude katteks võtta pole võimalik.

Kuid hoopistükkis vaikselt, nagu kurk peenral päikese käes, on massi kasvatanud riigi stabiliseerimisreserv, mis ootab oma aega. Kui kurgi puhul on kasutamine perenaisele juba istutamise ajal selge ning kasvu ajaline pikkus ja realiseerimisaegki teada,  siis stabiliseerimisreservi kasutuselevõtuga on asi keerulisem.

Mis on  stabiliseerimisreserv?

See on riigieelarve vahenditest ja muudest laekumistest moodustatud varakogum. Reservi  kantakse riigieelarves ettenähtud rahalised vahendid, riigivara erastamisest saadav tulu, Eesti Panga kasumist tehtud eraldised, stabiliseerimisreservi haldamisest saadud tulu, muud laekumised.

Reserv loodi 1997. aastal mahus 701, 6 miljonit krooni. Tänaseks on reservi maht kasvanud 6,6 miljardi kroonini. See on paisunud suuruseni, mis nõuab vastust küsimusele: kui suureks me reservi kasvatada kavatseme ning milleks ja millal me seda raha kasutama hakkame? Seni on reservi rahalisi vahendeid kasutatud vaid pankrotistunud Eesti Maapanga klientide nõuete katteks summas 266 miljonit krooni.

Reservi praegune investeerimisstrateegia rajaneb põhimõttel, et vahendid ehk raha paigutatakse Eestist väljaspool olevate krediidiasutuste, ettevõtete jt Euroopa riikide (Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Austria, Soome jt) võlakirjadesse ja hoiustesse. Investeeringute keskmine kestus on kaks aastat ning vajadusel on reservväärtused muudetavad rahaks kolme kuuga.

Kriis lubab reservi kasutada

Stabiliseerimisreservi haldamist korraldab ja selle eest vastutab rahandusminister. Reservi nõukogu ülesanneteks on esitada  valitsusele arvamus valitsuse poolt tehtud kasutuselevõtu ettepanekute kohta kui ka teha pädevuse piires ettepanekuid reservi kasutamise kohta. Stabiliseerimisreservi vahendite kasutamise otsustab Riigikogu valitsuse ettepanekul.

Seaduse kohaselt on stabiliseerimisreservi rahaliste vahendite kasutamine  eelarvepoliitiline abinõu üldmajanduslike riskide vähendamiseks ning pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks. Veel võib seda raha kasutada riigi sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks.

Kuna praegu riigis eksisteerib olukord, mida võiks ausalt tunnistades kriisiks nimetada, siis tingimata tuleks kaaluda stabiliseerimisreservi kasutuselevõttu.

Milleks võiks seda raha kasutada?

Pöördume korraks keerulistele ja vaevalistele radadele, kus kohalikud omavalitsused korrastavad veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide rajatisi Ühtekuuluvusfondi abiga. Eesti riik on võtnud kohustuse kanaliseerida üle 2000 inimekvivalendiga omavalitsused, mille nõuded  tulenevad Euroopa Liidu direktiividest.

Kuid oludes, kus rahahädas riik on projektide omaosalusest loobunud, projektid on kõik kallinenud ja keskkonnaminister on välja andnud vaenulikke määrusi, on osa kohalikke omavalitsusi sattunud olukorda, mis võib kaasa tuua vee- ja kanalisatsiooniprojektide pooliku realiseerimise. See tähendab direktiivide täitmata jätmist, mis omakorda võib tuua riigile uued miljonitesse kroonidesse ulatuvad reoveetrahvid.

Loomulikult ei tea veel keegi, kes hakkab neid trahve maksma: kas riik oma eelarvest või jääb see tolle omavalitsuse kohustuseks, kes direktiivist tulenevaid kohustusi ei täida. Näiteks võib tuua Valga maakonna Tõrva linna, kes küll on eeskujulikult täitnud kõik projekteerimise ja ettevalmistuse tingimused, kuid ei suuda projekti täismahus käivitada isegi siis, kui omaosaluseks võetaks maksimaalselt pangalaenu. Linna eelarve maht seab siin ette piirangud. Riik omalt poolt selles projektiperioodis raha enam ei eralda.

Kuidas edasi?

Teema kohta esitatud kirjalikele küsimustele vastab õiguskantsler Indrek Teder, et Eesti Vabariik on võtnud kohustuse täita direktiivi asulareovee kogumissüsteeme ja puhastamist käsitlevaid nõudeid, kuid direktiiv ei näe ette seda, kuidas riigil vastav eesmärk tuleb saavutada. Teisisõnu, see on poliitilise otsustuse küsimus, milliseid samme Eesti Vabariik astub, et võetud kohustused oleks õigeaegselt täidetud. Kuid õiguslikult on oluline, et riik peab täitma endale võetud kohustused.

Seega oleks mõistlik kaaluda stabiliseerimisreservi rahaliste vahendite kasutamist, et riik osaleks projektides samas mahus kui   struktuurivahendite kasutamise eelmisel perioodil ja oleks rasketel aegadel kohalikele omavalitsustele tõeliseks partneriks. Raha saaks  vastavalt kasutamisnõudele suunatud pikaajalist ühiskondlikku tulu toovatesse investeeringutesse.

Ka majanduse elavdamise seisukohast  oleks seesugune ettevõtmine teretulnud. On ju valitsuse ülesanne majanduse langusfaasis olukorda ohjata, kontrollida  ja appi tulla.

Vähemalt usun, et ettepanek on arutamist väärt. Ja ma ei usu, et  riigis majandusega asi nii hull on, et stabiliseerimisreservi raha lihtsalt eelarveaukude  katteks võetakse ja igapäevasteks kuludeks ära süüakse. Ega see ju mõni küps kurk ole!

[esiletõste] Stabiliseerimisreservi raha peaks suunama pikaajalist ühiskondlikku tulu toovatesse investeeringutesse.

INARA LUIGAS, Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Keskerakond

Jaga |