Kas riietada kõik mälestusmärgid uuesti?

Tõnis Johanson,      29. september 2004


Lugesin 8. septembri Kesknädalast Aleksander Kõrgesaare kirjutist "Eesti riigile sobimatu mälestusmärk". Mul tekkis mõte, kas Lihulasse saksa sõjaväes teeninud meestele püstitatud mälestusmärk oli ikka sobimatu, nagu väidavad seda kirjutise autor ja Eesti Vabariigi peaminister Juhan Parts?
Olin 1944. aastal kolmeteistkümneaastane ning mäletan selle ajaga seonduvaid sündmusi väga hästi. Mõistan, et Hitleri-vastases koalitsioonis võidelnutele ja Hitleri korraldatud holokaustis hukatud juutide järglased vihkavad kõike, mis on seotud saksa võimuritega. Eesti mehed Saksa sõjaväe vormis võitlesid õige asja eest, püüdes takistada 1940.–1941. aasta punavõimurite kuritegude kordumist rahva kallal.
Meie võime vaielda Lihula mälestusmärgi kunstilise kujunduse üle, selle paigutamise üle ajas ja ruumis, kuid me ei saa muuta ajalugu, ei saa panna Eesti vabaksjäämise eest võidelnud meestele mälestusmärkidel selga teistsuguse armee mundreid selle pärast, et saksa soldati vorm paljudele ei meeldi.
Mind ja teisigi inimesi hämmastas see viis, kuidas Juhan Partsi valitsus likvideeris Lihula mälestussamba. See teostati kõige parema kommunistlike kurjategijate stsenaariumi järgi, kui nood hävitasid öö ja relvastatud kaitse varjus esimese Eesti Vabariigi püsti pandud mäletusmärke üle kogu Eestimaa.
Aleksander Kõrgesaar väidab, et Eesti SS-laste vandetõotuse tekst ei sisalda midagi Eesti vabariigi kohta. Hitler oli samasugune okupant nagu Stalin, valmis suruma maha meie püüdeid taastada iseseisev Eesti riik. Kui minule omistati kõrgkooli lõpus ohvitseri aukraad, siis mingi sõjaväeametniku apsu tagajärjel unustati meilt võtta vandetõotus nõukogude riigi kasuks, sellepärast ma ei tea, missugune oli vandetõotuse teksti sisu, kuid usun, et seal polnud sõnagi Eesti Vabariigist.
Eespool nimetatud kirjutise autor küsib, miks paljud Saksa sõjaväes võidelnud mehed siirdusid Saksamaale, sest sel polnud midagi tegemist Eesti Vabariigiga. Vastuväitena sellele ütlen, et paljudel ei olnud enam kodu, kuhu minna, ja kõigil ei õnnestunud sõjaväest jalga lasta. Paljude kodud olid juba Punaarmee okupatsiooni all.
Noid paljukannatanud mehi, kes Saksa sõjaväes teenides pääsesid eluga, ajasid punavõimud metsades taga nagu hulkuvaid koeri, neid suretati vangilaagrites, kiusati 50 punavõimu aastal. Paistab, et Juhan Partsi valitsus ei arva neist meestest ka praegu midagi. See, mis Juhan Partsi valitsus saatis korda Lihula rahva kallal, kasutades selleks pipart, kumminuute ja verekoeri, on suureks häbiks Eesti valitsuse tegevusele ja väärib süüdlaste karistamist. Saksa sõjaväes sõdinud eesti mehed väärivad austavat mälestust ning selleks sobiva mälestussamba püstitamist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)