Arafati-järgne maailm: Palestiina riik tulekul

TOOMAS ALATALU,      17. november 2004


Täna ei tea keegi, kui suur saab olema tulevane Palestiina riik. Igal juhul osutub ta selgelt väiksemaks Eestist.

Ometi on Palestiina ka tänasel kujul, s.t Gaza sektor ja 13% Läänekaldast toiminud kui suurriik või siis vähemalt kui riik, kellega on arvestanud kõik tänapäeva suured võimukeskused.
Eks ikka tänu sellele, et Palestiina omavalitsuse eesotsas oli Yassir Arafat, teise maailmasõja järgse perioodi üks kõvemaid tegijaid Lähis-Idas. Sadadele tuhandetele kardetud-vihatud ja sama paljudele armastatud poliitik. Loogiline seis, sest Arafati elutöö Palestiina riigi näol sai/saab sündida vaid kellegi ja millegi arvel ning kui nimetada kaotajatest vaid Iisraeli ja USAd, peaks olema selge, et Arafati näol oli tegu väga võimsa isikuga.
Ent tal oli ka seljatagune – araabia maailm, kes tänu oma naftale võis tihti dikteerida kogu maailma poliitikat. Esmakordselt sündis see aastatel 1973–1974, kui araablased tuletasid naftaembargo abil kogu maailmale meelde, et Lähis-Ida kriisi lahendamist tuleb alustada Palestiina riigi loomisest ja järgnes Arafati juhitud Palestiina Vabastusorganisatsiooni kiire tunnustamine.
Araabia naftariikide omavahelised sõjad (Iraan-Iraak, Iraak-Kuveit) viisid omakorda nn Oslo kokkulepeteni ehk siis Palestiina araabia omariikluse (Valge maja vältis sõna Palestiina riik aastani 2002) loomisele USA patronaazhi all (1993–2001).

Mäng tulega
Tasub teada, et 1993. aasta leppimuste kohaselt pidi Palestiina omariiklus välja kuulutatama 1999. aasta mais, seejärel 2000. aasta septembris, siis 2000. aasta novembris. Just mainitud otsuste mittetäitmine (ametlikult: edasilükkamine) Iisraeli ja USA eestvedamisel seletab paljus täna Lähis-Idas toimuvat. (Ei maksa unustada, et terrorism tuleneb paljudel juhtudel purunenud lootustest – palestiinlastele on oma riiki lubatud aga 1917. aastast alates).
Pealegi saatis edasilükkamispalveid selge mäng tulega. Näiteks kuulutas USA Kongressi esindajatekoda 1997. aastal Jeruusalemma Iisraeli jagamatuks pealinnaks (sama linna ühte osa näevad oma pealinnana ka palestiinlased), ehkki mitme usu pühamu staatus pidid päevakorda kerkima alles läbirääkimiste lõppstaadiumis.
Ilmne venitamine tõi kaasa selle, et poliitikaareenilt lahkusid Arafati kauaaegsed liitlased Jordaania kuningas Hussein (suri veebruaris 1999. aastal) ja Süüria president Assad (suri juunis 2000. aastal). Detsembris aastal 2000 sai selgeks, et võimult lahkub USA demokraatlik partei ja Bushi administratsiooni eemalehoidmine Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisest oli n-ö ette teada.

Kurja juur lahkus areenilt
Pealegi podises selleks ajaks juba uus konfliktikatel, sest araablaste leeris Liibanoni lihunikuks kutsutud Ariel Sharon oli 28. septembril 2000. aastal roninud Templimäele, teades hästi, et see kutsub esile araablaste tormilise protesti (uus intifada ehk vabastussõda). Pool aastat hiljem tegi just see mäkketõus Sharonist Iisraeli peaministri ja algas Iisraeli-Palestiina uus vastasseis, mille käigus Iisrael ja USA loobusid suhtlemisest Arafatiga. Tagatipuks kuulutas Iisrael Arafati oma vaenlaseks.
Antud kursi loogilise jätkuna ei lubanud Israel Arafati matmist Jeruusalemma, mis arusaadavalt tähendab jätkuvat mängu tulega (araablased panid Arafati kirstu nimme mausoleumi, sest on kindlad tema tulevases matmises Templimäele). Öeldut arvestades tuleb imeks lugeda seda, et Palestiina riigi loomise idee on elus ja aktuaalne hetkel, mil Arafat oma maise teekonna lõpetas.
Arafati suurus lööb välja selles, et tema areenilt lahkumine osutus rängaks tagasilöögiks tema vaenlastele – Arafati-järgse Palestiina peatunnuseks võib pidada seda, et pole enam meest, kelle kaela Iisrael ja USA kõik oma senised tegematajätmised ja lubadustest lahtiütlemised oli ajanud.
Nagu teada, püüdsid Washington ja Tel Aviv viimasel ajal teisi Palestiina liidreid vastandada Arafatile jne. Nüüd siis on väidetav kurja juur areenilt kadunud ja kui midagi ei lähe nii nagu vaja, jääb üle süüdistada vaid iseennast.
Vaatamata vastupidistele ennustustele, läks Arafati-järgse juhtkonna valimine (ei ühtki äärmuslast!) ja ametisseastumine ladusalt. On muidugi selge, et esialgu on tegemist n-ö ajutiste juhtidega. Samas on palestiinlased liialt kaua omariikluse eest võidelnud, et kergekäeliselt tegevusühtsusest loobuda. Pealegi mõistavad nad hästi, et hetkel soosib neid rahvusvaheline konjunktuur.
Afganistanis ja Iraagis selgelt raskustes oleval USAl avanes ootamatult hea võimalus näidata, et ta suudab Lähis-Idas ka probleeme lahendada. Bushi administratsiooni mängud Arafatiga andsid omakorda Euroopa Liidule hea võimaluse Iisraeli-Palestiina tüliga tegelemiseks (nn naabruspoliitika raames) ja sestap on sel konfliktil täna tõepoolest eeldusi lõppeda Palestiina riigi loomisega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)