Rahvahulkade käitumist tuleb tunda

Pean silmas Andrus Ansipi valimiskampaaniat. Ta sõitis mööda Rapla- ja Harjumaad ringi ning küttis üles kirgi Pronkssõduri ümber, sellega kaudselt teravdades rahvussuhteid. Memoriaal Tõnismäel oli venelaste viimane side oma sünnimaaga. Iga rahvas vajab oma tubliduse väljendamiseks sümboleid. Venelastel oli selleks võit Teises maailmasõjas - selle kehastuseks oligi saanud Pronkssõdur.

Muidugi meid häiris, et Tõnismäel kiputi pidama 9. mail miitinguid. Eriti halb oli see, et nostalgilist üritust läksid meie rahvuslased oma sinimustvalge lipuga segama. Kui naaber peab pidu, siis see muidugi häirib, aga me ju ka peame oma pidusid ja sellega häirime teiste rahu. Aga pidu ei kesta ju igavesti - naaber saab kaineks ja ruttab tööle. Ebamugavused tuleb lihtsalt ära kannatada.

Pronkssõduri probleemi oleks võinud leevendada, kehtestades erikorra, nagu seda soovitas akadeemik Mihhail Bronštein. Ansip oleks võinud võtta kuulda teadlase soovitust: lippude lehvitamisega miitingud ära keelata, aga lilledepanekut lubada jms.

Ainult targad mehed ja naised oskavad kuulda võtta tarka nõuannet

Ilmselt Ansip siis nende hulka ei kuulunud. Tõsi, oma sõnu ta ei söönud -- viiski Pronkssõduri ära. Kuid mis see maksma läks?

Võimulolijad peaksid kas või pisutki tundma rahvamasside psühholoogiat. Sellealaseid teadmisi on üllitatud küll ja seda isegi eesti keeles. Juba 1936. a. anti Eestis välja prantsuse psühholoogi ja sotsioloogi Gustave Le Bon'i raamat "Psychologie des foules", millest oleks võinud tarkust otsida.

Aga kui sellega ei saadud hakkama, siis Eduard Vilde „Mahtra sõda" on meist suurem osa ometi lugenud. Ka Mahtras toimunu oli väga seaduspärane: rahvas tuli uudistama (kas tõesti hakataksevastuhakkajaid peksma?), rahvahulga suurenemisega pinge kasvas, kuni kellegi närvid ei pidanud enam vastu (tormas sõdurite kallale), ning läkski lahti korratusteks. Meie päevil päädis see suure lõhkumise ja märatsemisega ning materiaalsed kahjud olid märkimisväärsed. Need kahjud tulekski lisada Reformierakonna valimiskampaania kuludele. Läks tõesti palju maksma!

Demokraatlikus riigis oleks sellise mässu initsiaator pidanud ametist tagasi astuma. Kas Ansip seda tegi? Ei, ta kinnitas, et kõiges on süüdi venelased.

Ainsana nõudis Ansipi tagasiastumist vaid Juhan Kivirähk, kes on meil ainus tõsiseltvõetav sotsioloog. Aga tema hääl jäi hüüdeks lagedas kõrbes. Kahju, et ainust tarka meest ei võetud kuulda.

Kahjuks pole meil asjatundjaid masside käitumispsühholoogia alal

Ometigi seda peaks teadma, sest rahvahulgad oma tegemistes ei juhindu kõrgest teadlikkusest, vaid ürgsetest instinktidest. Sellest, mida kirjutas Le Bon, võib lugeda Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud brošüürist, kus on soovitusi, kuidas väiksemate kogunemiste puhul probleemi üsna nutikalt lahendada: hundid saavad söönuks ja lambad jäävad terveks.

Meie sotsioloogid kipuvad väga eelistama ühte rahvust. Aga maailm on nagu mosaiikpilt: palju erivärvilisi kivikesi, palju erinevaid rahvusi. Muidugi on eestlastel õigus olla uhke ja hää ning nad peavadki olema oma vaarisa moodi. Aga tuleb meeles pidada, et kõigil teistel rahvastel on sama õigus. Olgem uhked oma rahvusele, aga austagem ka teiste samalaadseid tundeid! Meie reaalsusetunnetus peaks olema parem.

Pronkssõdur on leidnud ilusa koha kalmistul, tema teisaldamine oli aga halvasti ajastatud. Probleemi lahendamine sellisel ajal ja kujul oli samahästi kui kuritegeliku valimiskampaania atribuut.

Loodan, et praegune valimiskampaania on asjalikum ja rahvas saab teha parima valiku, keda meie hulgast valida meie elu juhtima.

ERIKA VAIN, Tallinn

Jaga |