Tavaline inimene ja raharinglus

Tavaline inimene peaks siinjuures arutelu jätkama omapoolse küsimusega: miks need teooriad ei leia võimalust välistada majanduskriiside tekkimist, vaid nendivad majanduskriisi kui loodusnähtust, mis tuleb nii või teisiti üle elada?

Kõik juurdekasvud ei lähe arvesse

Üldtunnustatult annab positiivse elamuse informatsioon iga-aastasest majanduskasvust, mille tulemusel on kaupade naturaalsed ja rahalisse väärtusesse ümber hinnatud kogused mingi ajavahemiku vältel suurenenud. Kui kaubavahetus toimib jätkuvalt kunagi emiteeritud raha ringluse abil, siis ringluskiiruse säilimise korral vajab kauba juurdekasv omakorda juurdekasvu ringluses oleva rahamassi osas. Seda tegevust ei tohiks ikkagi delegeerida eraisikutele, sealhulgas pangale. See peab olema riigi monopol. Alar Tamming aga seostab raha täiendavat ringlusse lisamist negatiivse elamusega. Miks?

Arvestatav ja mittearvestatav juurdekasv

Arusaam, et territooriumi laienemine nõuab rahamassi suurendamist, ei ole majanduslikus mõtlemises võõras. Näiteks sakslased Teises maailmasõjas vallutatud territooriumidel ei toonudki vallutatud aladele kaubavahetuseks "reichmarku", vaid emiteerisid okupeeritud idaaladele "ostmargad". Ka eurode kogust tuli suurendada, kui Eesti territoorium lülitus eurotsooni.

Territooriumi laiendamisega kaasnevat täiendava raha emiteerimise vajadust majandusteoreetikud millegipärast eelistavad, kuigi sisuliselt on tegemist ringlusest osa võtvate inimeste arvu suurenemisega. Samas ei ole millegipärast mõeldav, et rahvastiku positiivne iive, töö produktiivsuse kasv ja hindade tõus võiks tekitada vajaduse täiendava raha juurdetrükkimiseks ja ringlusse emiteerimiseks läbi riigieelarve.

Raharingluse aeglustumise eiramine

Ei saa märkimata jätta, et ringluses oleva rahamassi pideva vähenemise põhjustab ka investeerimiseks mitte kasutatav rahaline kasum. Kui ettevõte või üksikisik hindab oma aja väärtust kui kaupa (ka tööjõudu) müües kõrgemalt, kui seda tootes kulutas, ja see enam ei suundu ringlusesse kauba ostmise kaudu, siis saavutatud positiivne elamus on lokaalne. Samaaegselt tekitab see raharingluses märgatava pidurduse ja ühiskond tervikuna saab siit olulise põhjuse rahapuuduse tekkeks.

Rahalise kasumi ringlusse suunamine nende isikute poolt, kes seda raha vajaksid, saab toimuda läbi pangalaenu. Kuid seda ajutiselt, sest laenutähtaegade kohaselt tuleb see ja veel enamgi jälle ringlusest kõrvaldada.

Kriiside vajalikkus

Kriiside vältimiseks peaks riik emiteerima riigi majanduse jätkusuutlikkuseks vajaliku raha, s.o korvama kaubamassi juurdekasvu, hindade tõusu, rahvaarvu suurenemise ja raharingluse aeglustumise tõttu tekkinud vajaduse täiendava rahamassi järele. Kuid seda ei tohi, sest siis jääksid pankurid ilma juba ette omaks peetavast pidevast sissetulekust raha laenutamise eest. Igasugune tootmistegevuse juurdekasvus tekkinud kauba ringluse korraldamine on ju nende monopol. Siit tuleneb, et tänapäeval peab juurdekasv tingimata olema ja rahvas ei tohi isegi mõelda, et selleks on tarvilik ka rahamassi juurdekasv.

Tavalisele inimesele tundub, et majandusteoreetikud on pankuritega tihedates sidemetes, nende seisukohad tulenevad rahameeste mõttevaramutest ja balanseerimine kriisidel on vajalik pankade rahamüügist saadavate kasumite suurendamiseks.

Pankurid kui mõjuagendid

Kuivõrd eelpooltoodud raharingluse mahu suurendamise vajaduse realiseerimine paljudes Euroopa Liidu riikides on kooskõlas pankade monopoolse laenu ideest kinnipidamisega ja Euroopa Valuutafondi põhimõtetega, siis on tekkinud vajadus mõtiskleda kehtivate reeglite paikapidavuse üle. Tagasihoidlike arvestuste kohaselt kahe miljardi euro eemaldamine meie raharinglusest (mida pankurid himustavad) nõuab Eesti riigist 150 000 tööjõulise töötaja lahkumist, kuna järelejäänud rahamass ei suuda tööks ja kaubavahetuseks vajalikku ringlust korraldada. (Arvestatud on töötajaid keskmise kuupalgaga 1000 eurot ja lahkujaid ilma perekonnata.)

Valitsus on nähtavasti selle üle juba mõtisklenud ja leidnud, et "las jääda nii kuis oli, las olla nii kuis on". Las koerad hauguvad, karavan läheb... Kuhu, kas seda tohib üldse küsida?

ANTS LAHE

Jaga |