Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      16. veebruar 2005


Pealetungi teine päev
Lõpuks oli terve pataljon liikvel. Olen pärast sõda selles metsas käinud. Pole see metsalapp suurem kui kolm-neli hektarit. Ometi andis meil sellel lapikesel manööverdada.
Keegi kisendas, et puu otsas olla snaiperid. Üsna meie liikumissuunal suure puu otsas oli tõesti näha tumedat kogu. Aimasin, et see on peibutis. Must saepurukott olid jäetud meie pilku püüdma. Olime sattunud vaenlase hästi ette valmistatud sõjateatrisse.
Kuues rood liikus kusagil eespool. Seisin pataljonikomandöri lähedal. Olin ainus snaiper, kes tal käsutada oli. Öises lahingus Betti karjamõisa juures oli üks staabi käsutuses olnud snaipereid surma saanud, teine haavata.
Toodi sõna, saadeti sõna. Metsa all toimus kogu aeg liikumine. Jooksujalu tuli meie komandopunkti 6. roodu komandör vanemleitnant Rehema. Ta oli närvis ega suutnud oma liimist lahti olekut varjata. Roodus oli mitu mees saanud pihta vastase täpsusküti kuulist. Ei saa enam edasi ega tagasi. Vahepeal olla surmatsoon, kus vastane aina nopib mehi.
„Ma tean, kus on saksa snaiper. Vaja see maha võtta!" kädistas roodukomandör ja nõudis mind endale appi.
Mul oli kohe süda saapasääres, kui kuulsin seda hädaldavat juttu saksa snaiperi ropust tööst ja vanemleitnandi soovist. Nagu näha oli, ei jaganud roodukomandör snaiperi taktikast ja strateegiast põrmugi. Või tahtis ta oma ebaedu teiste kaela ajada. Snaiperi silm oli hoolsalt varjatud, peidikus. Kindlasti pettis roodukomandör ennast, kui arvas, et käigu pealt võib avastada vaenlase ohtliku relva. Peale snaiperpüssi toru ei taibanud ta tuhkagi, tal polnud fantaasiaraasugi. Aga snaiperitaktika on ju fantaasiamäng, vastase lollitamine.
„Seltsimees major, andke mulle snaiper!" nõudis erutatud roodukomandör.
„Kas sa ikka tõesti nägid saksa snaiperit?"
„Ma tean, kus ta on!" kinnitas vanemleitnant õhinal.
Pataljonikomandör aga ei võtnud tuld. Oli rahulik, kuulas lahingu hääli. Ei mäleta, kas ta ka minu poole pilgu heitis, mitte ei mäleta. Aga minu nägu oleks vist küll kohe andnud vastuse vanemleitnandi küsimistele.
„Ei anna!" kostis major Strööm. Ju ta teadis, mida ütles. Küllap ta tundis oma roodukomandöri.
„Lubage siis vähemalt snaiperpüss, ma ise võtan saksa täpsusküti maha," tegi vanemleitnant närvilise vastukäigu. Tundsin, et minu saatus visati kaaludele.
Major oli mõnda aega vait. Siis pöördus minu poole: „Andke oma püss vanemleitnandile!"
Sedapuhku polnud mul põhjust lasta käsku korrata. Ulatasin püssi.
„Mis ma ilma püssita peale hakkan?" pärisin majorilt.
„Näe, võtke see, sealt!" osutas ta kümmekond meetrit eemal tambitud lumel lebavale karabiinile. Ju see oli mõne rivist väljalangenud mehe mahajäänud relv. Nii vähemalt paistis.
Võtsin karabiini ja tundsin rõõmu. Karabiin oli tüki maad kergem minu senisest relvast. Õiget rõõmu suutsin vaevu varjata. Nagu oleksin hauakivi alt välja tõusnud. Soontes tulvas pingest vabanenud verelaine. Süda pumpas kerges rütmis. Oleksin pidanud põlvili tänama majorit, kes mind hullu vanemleitnandi meelevalda ei usaldanud. Ilmselt tundis ta oma vanemleitnanti liiga hästi.
Ei läinudki kaua, kui tuli teade, et vanemleitnant on saanud kuuli rindu ja toimetatud raskelt haavatuna eesliinilt ära. Kuhu jäi snaiperpüss? Ei hakanud ma seda pealetungi käigus otsima. Surusin karabiini kõvemini kaenlasse.
Millal ma pataljonikomandörist lahku läksin, ei mäleta. Mälulünk on täielik, seda võin täita ainult oletustega. Kas pataljoni komandör sai enne haavata, kui mind polku tagasi kutsuti, või kutsuti mind varem? Aimub, et mind kutsuti varem. Pataljoni komsorg oli saanud haavata ja mul tuli tema kohustused üle võtta. Teise päeva õhtupoolik ja öö möödusid mul teisel pool maanteed polgu operatiivgrupi läheduses.
Kui ma pataljoni uude paiknemisrajooni jõudsin, olid seal juba varjendid kaevatud ja lahing käis täie hooga. See oli juba kolmandal pealetungipäeval.
Teine pealetungipäev oli läinud looja karja täie eduga. Ju oli asja eest, et ronisin vankri alt õigel ajal välja ja jõudsin pataljoni adjutandile poolele teele vastu. Ega tal endalgi vist olnud selget pilti pärast öist segadikku. Koos Kääbiga aitasime roodud tapva miinipildujatule alt välja viia. Kõige suurema teene osutas mulle pataljonikomandör, kes ei andnud mind närvilise roodukomandöri hoolde. Võin julgesti ütelda, et mu käsi poleks paremini käinud kui tollel roodukomandöril. Positsioonil oleva snaiperiga ei naljatata!
Sant mõelda, mis oleks saanud, kui pidanuksin seisma oma snaiperpüssi taga ammulisui ja ootama lumes kükitava vankri kõrval lasku. Sedapuhku poleks vastase snaiper küll eelistanud kätega vehklevat ja vahusuist vanemleitnanti minu kõrvalt.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)