Ukrainast saab veel üks õppetund kõigile

Minul kui vanainimesel puuduvad tehnilised võimalused kujunenud olukorrast ülevaadet saada, aga isegi nendes vähestes kaadrites, mida peavoolumeedia (ETV) aeg-ajalt näitas, oli pilt ja kommentaar ikka tugevas nihkes. Ekraanil näed põlevat Maidani, mässajaid tänavakive kangutamas ja loopimas ning Molotovi kokteile „serveerimas" -- tekst aga räägib rahumeelsest revolutsioonist, mida jõhkrad miilitsad maha suruvad. Huvitav, kas need kuulihaavadega miilitsad lasid end ise maha? No valisid ukrainlased endile ikka uskumatult rumala presidendi (kui tema tõesti snaiperid „tööle palkas"?) -- iga tänapäeva poliitik peaks teadma, et märtrite veri teeb poliitikukarjäärile kindla lõpu.

USA abivälisministri Victoria Nulandi tegevus (vt Andrew Gardneri artiklit Diplomaatia veebruarinumbris!) Ukraina peaministri ja läänemeelse valitsuse ametissepanekul jättis kuidagi räpaka mulje. Ajaloolasena leiaksin sellise tegevuse „elegantsema" variandi Eesti ajaloost: 1940. aastal, kui sm Ždanov meile Vares-Barbaruse valitsuse pukki pani, oli kõik paremini läbi mõeldud -- „korraldati töörahva revolutsioon, president Päts kirjutas alla kõikidele paberitele, toimusid Riigivolikogu valimised ja rahva parimad pojad viisid Eesti rahva palavad soovid Moskvasse". Võib-olla peaks meie ajalooõpikutes Ždanovit natuke kiitma - oli ta ju „innovaatiline" ja aimas ette, et nii neid legitiimseid valitsusi tulevikus tehaksegi.

Oma sõjajärgsest lapsepõlvest mäletan, kuidas oodati Valget Laeva ja head Ameerika onu. Kust pidi meie väike rahvas siis teadma, et ootus on asjatu, kuna Teheranis, Jaltas ja Potsdamis müüdi meid Stalinile maha? Ning 1975. a Helsingi konverentsil kinnitati veelkord Euroopa riigipiiride puutumatust kõigi suurriikide juhtide (sh Brežnev ja Ford) allkirjadega. Nii et - täiesti seaduslikult olimegi selles suures Liidus.

Suur oht ja veel suurem oht

Ühest välismaise raadiojaama saatest 1960. aastal jäid meelde USA presidendi Eisenhoweri õpetussõnad oma ametijärglasele Kennedyle: „Kõige suurem oht Ameerika demokraatiale on sõjalis-tööstusliku kompleksi tugevnemine." Ju Kennedy võttis neid hoiatussõnu väga tõsiselt, ja saigi oma kuuli. Nüüd, palju aastaid hiljem, on see oht kogu maailmale võrratult suurem.

Rahvusvaheliste hiidkorporatsioonide survel peavad poliitikud kogu maailmas neile tagama tooraine- ja rahaturgudel „korjemaid", manipuleerides rahvastega võimsate massikommunikatsioonivahendite abil, üha uusi „revolutsioone" korraldades ja „legitiimseid" valitsusi ametisse sättides.

Praegugi käib äge võitlus Venezuela nafta pärast. Ju sinnagi leitakse oma Pinochet, nagu aastaid tagasi sõjas Tšiili vasekaevanduste pärast. Pidi ju Obamagi hiljuti tunnistama, et käputäis ülirikkureid omab rohkem materiaalseid väärtusi kui 3,5-miljardine vaesem pool maakera rahvastikust. Siit siis need pidevad revolutsioonid ja sõjad, mis on ju alati materiaalsete väärtuste ümberjagamised. Viimases „Forbes'is" pidavat see maailma rikaste ja ilusate edetabel sees olema - esirikkuritest võiks igaüks paar Sotši olümpiat või mõne Eesti-suguse riigi endale osta.

Ukraina oligarhid oma 2--3-miljardise varaga on lausa könnid. Pealegi algab oligarhide sellele osale, kes ei osanud õigesti tuult nuusutada, „oktoobrirevolutsioon". Need, kes panustasid õigele kaardile (parteile), saavad kõrgeid ametikohti, et samamoodi jätkata ja peatses ülemaailmses Ukraina odavmüügis endale riigivara tasku pista. Kümnekonna aasta pärast võib riigikassa jälle tühi olla, aga eks selleks ajaks ole ka uus revolutsiooniline noorus peale kasvanud.

Kui Venemaale on uus „Barbarossa pealetungiplaan" välja kuulutatud ja USA-s vabariiklastest pistrikud võimule tulnud, ega siis Venemaalgi muud üle jää, kui valmistuda Kolmandaks Isamaasõjaks. Minu kasin tädimaalilik mõistus ütleb küll, et nii tuleb Piiblis ennustatud Armageddon üha lähemale; on ju seda pikalt ette valmistatud tigeduse eskaleerimisega.

Millegipärast meenuvad jälle Jänese tänitused ETV ekraanilt maha võetud poliitilisest nukuseriaalist „Pehmed ja karvased": „Vastik! Vastik! Vastik!.."

REET ÕUNAS, pensionär Tootsist, Pärnumaa

Jaga |