Raha-parteid koolide kallal

MAILIS REPS,      10. november 2004


Viimaste nädalate sündmused panevad iga lastest hooliva inimese ohkama. Haridussüsteemi on suurte revolutsioonidega soovinud oma nime raiuda küll õige mitu poliitikut, kuid kõike rahaks teha pole siiani julgenud ükski koalitsioon. Seda oli raske oodata ka koalitsioonilt, kes hariduse olulisust, otsuste delegeerimist ja iibe tõstmist oma valimislubadustes valjult teatas.
Uus võimukoalitsioon on aga asunud järjekindlalt haridust reformimima rahalise efektiivsuses suunas – kõik, mis pole rahaliselt kasulik, peab saama reformitud (loe: kaotatud). Seega pole väikesed lastesõbralikud maakoolid enam vajalikud, sest valitsuse seletuskirjast võime lugeda, et alla sajalapselistel koolidel polevat tulevikku.

Kutsekoolide ja üldhariduskoolide ühendamist ei toeta valitsus seetõttu, et lihtsam on koolid sulgeda kui „agooniat" pikendada. Mis aga saab nendest lastest, kelle vanematel pole võimalik neid kodust kaugele õppima saata või mis saab nendest asulatest, kus tänased väikesed koolid asuvad – see ei ole selle valitsuse mure. Laste arvu vähenemise egiidi all soovitakse hariduses ringlevate miljardite arvelt nii mõnigi uus reform läbi viia – samas tunnistamata haridusökonoomilist tõsiasja, et kui laste arv väheneb, läheb haridus paratamatult kallimaks, mitte odavamaks.
Raha kokkuhoiu nimel kaotatakse siiani Eesti hariduse põhialuseks olnud ühtluskooli põhimõte ning kodulähedus. Kuidas? Õpetajate palkadele riigi seatud määrad kaotatakse ning õpetajale jääb garantiiks vaid miinimumpalk 2400 krooni. Samuti pole õpetaja kogemustel ja staazhil enam vähimatki tähendust, sest vanemõpetaja või metoodik on tulevikus samal pulgal äsja ülikooli lõpetanuga.
Loomulikult võib omavalitsus üht-teist edasi tasustada, kuid riigipoolseid garantiisid õpetajatel enam pole. Hoopis vastupidi, iga viie aasta tagant peab õpetaja tõestama, et ta pole mitte kaamel, vaid ikka veel õpetaja. Kui ta aga kogemata pole viimase viie aasta jooksul piisavalt osanud lastevanemate ja juhtide meele järele olla, on ta sunnitud ilma igasuguse kompensatsioonita koolist lahkuma.
Mis ajendaks küll tulevast õpetajat kooli minema? Kui on vähegi valikut, siis kindlasti mitte miski.

Õpetajatest tühjaks jooksnud majad on aga vaja oskuslikult rahaks teha, nii sündiski igati osav idee kaotada Riiklik Investeeringute Programm ning omavalitsuste vajaduste asemel panna ärimehed-poliitikud raha laenama. Riigi Kinnivara ASile eraldatud 600 miljonit krooni laenatakse vähemalt 5%-lise kasumiga omavalitsustele välja. Otsustajaks pole enam omavalitsuse vajadused, vaid kinnisvara väärtus ja võime tagasi maksta. Seega on selge, et väikesed omavalitsused ei suuda enam oma koolikeskkonda parandada ning on sunnitud kas kooli sulgema või kinnisvara ASile maha müüma. Siiski, kui tegemist ei ole väärtusliku mõisaga looduskaunis kohas, on müümine vähetõenäoline.
Väikeste maakoolide hirmuks on võimetus koole remontida, sest pearaha tuhandete eest on alla 400-lapselisel koolil võimalik teha vaid sanitaarremonti. Suuremate linnakoolide hirm on aga vastupidine. Nende koolide kinnisvara on hinnas ja kindlasti kinnisvara ASi üks esimesi huviobjekte.

Tallinna võimuliit Res Publica ja Reformierakond on kindlasti huvitatud kesklinna koolide kasulikust müügist aktsiaseltsile, et siis selle rahaga nii koole kui ka teid remontida ning oma unistused täita. Kas lapsed mõne aasta pärast veel kesklinnas või mujal äriliselt kasulikel kinnistutel õpivad, on iseküsimus.
Koole haldav aktsiselts paneb koolidele ka uued nõuded kooliväliseks tööks, sest laste käsitöö ja kunstiring ega korvpallimeeskond pole nii kasulikud kui ärirahva kogunemised.
600 miljonit on väga suur raha, mida Eesti haridusele on tõesti väga vaja. Kui 21. sajandi haridusprogrammi eesmärk on eelkõige detsentraliseerimine, siis miks ei soovita arvestada kohalikke eelistusi ning anda see tõepoolest suur ja kasulik summa otse valdade ja linnade kätte vastavalt sellele, millised on olnud kohalikud eelistused maakonna ja valla tasandil. Nii võime saada esimeseks riigiks maailmas, kus hariduskohustus peab täidetud saama ilma koolihoonete ja ratsionaalse koolivõrguta.

Haridust ei tohi anda nende kätesse, kelle ainsaks eesmärgiks on kasumi teenimine. Hariduse eest tuleb vastutada ja osata juhtida professionaalsel tasemel sarnaselt teiste Euroopa ja maailma riikidega. Rahvaharidus on meie kõigi haridus, mitte kellegi hetkeambitsioon ja isu kinnisvaraarenduses.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)