Siret Kotka-Repinski: Rohkem kirge, sära ja indu oleks noortekogusse kindlasti tarvis!

Mida Keskerakonna Noortekogus tegutsemine sulle andis?

Noortekogu andis mulle hindamatu kogemuse – alates sellest, kuidas poliitikasse suhtuda ja seda analüüsida, kuidas poliitikat teha, ning lõpetades sellega, kuidas inimestevahelises pidevas ja armutus konkurentsis ellu jääda.

Noortekogus kogetu on mind kindlasti tugevamaks muutnud ja õpetanud, et kui soovid midagi saavutada, tuleb kõvasti tööd teha ja kinni pidada põhimõttest „Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!“.

Milliseid olulisi kontakte sa siis said?

Ühiskonnas on oluline omada „sotsiaalset kapitali“, mis tähendab suhtevõrgustikku ja erinevaid kontakte. Selles plaanis on noortekogu ideaalne paik, sest lisaks kodusele noortekogule tuleb ette palju suhtlemist ka teiste noortekogude jm poliitiliste noorteorganisatsioonidega. Tõsiasi on ju see, et tänastest noortest saavad mõne aja pärast 30-ndates ja 40-ndates eluaastates inimesed, kes on kõikvõimalikesse sfääridesse edasi liikunud. Nii on ka paljud minu tänastest poliitilistest ja mittepoliitilistest kontaktidest alguse saanud just noortekogu esimeheks olemise ajast.

Näiteks suhtlesin juba tollal Eesti ärikogukonnaga, sest noortekogu aktsioone toetasid enamasti just erinevad ettevõtjad.

Mida oleksid praegu teisiti teinud, kui oleksid kesknoor?

Minevikust ei muudaks ma midagi – igal asjal on oma aeg ja koht. Kui aga vaadata tänast noortekogu, siis saan väga hästi aru, et kuna oleme peaministripartei, ei saa Keskerakonna Noortekogu vastanduda valitsusele, aga ühiskonnakriitilisi ja diskussioonitekitavaid teemasid võiks ikka avalikkusesse tuua. Nii et – rohkem kirge, sära ja indu oleks meie noortekogusse kindlasti tarvis!

Kas näed erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal, kui ise olid noortekogus, ning praegu?

Minu noortekogu esimeheks oleku aeg aastatel 2007–2009 ei jätnud inimesi külmaks – oli selgesti neid, kellega tegime tõhusat koostööd, ja leidus neid, kes muudkui viskasid kaikaid kodaratesse.

Tõsiasi on see, et pärast minu lahkumist pole noortekogu kahjuks siiani saanud sisse seda sära ja särtsu, mis tol ajal oli. Näiteks võtsime aastatel 2007–2009 kahe aastaga noortekogusse vastu 1500 uut kesknoort. Iga kahe nädala tagant toimusid üritused ja kampaaniad erinevates Eestimaa otstes. Tollal oli enamik kesknoorte klubidest aktiivsed ja toimekad. Noortekogu kongressil osales toona ligemale 400 kesknoort. Seega meenutas Keskerakonna Noortekogu kongress tollal juba mõne Riigikogu-partei kongressi.

Osalesime aktiivselt ka ülikoolide üliõpilasesinduste valimistel ja tegime seal samasugust elavat kampaaniat, nagu praegu tehakse kohalike omavalitsuste valimistel.

Noortekogu oli igal nädalal millegagi meedias. Isegi tolleaegne peaminister Ansip sõimas Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil meid aktsiisi tõstmise vastase kampaania pärast. See näitas väga selgelt, et juba Keskerakonna Noortekogu oli eraldiseisev poliitiline jõud, kellega tuli arvestada.

Kui Alina Tubli sai noortekogu esimeheks, hakkas ta maapiirkondades tegutsema, mis tegi mulle mõistagi rõõmu… Kahju muidugi, et Alinaga nii läks nagu läks, sest mul oli temasse usku. Oleme muide mõlemad pärit Lääne-Virumaalt.

Kas oleksid sattunud poliitikasse, kui sa poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Ma teadsin juba 13-aastaselt, et tahan saada poliitikuks. Tegelesin aktiivselt looma- ja linnukaitsega ning taipasin kiiresti, et tuleb poliitikasse minna, kui on soov Eesti elu tõhusamalt mõjutada.

Tol ajal oli noortekogu esimeheks Lauri Laasi ning kesknoored tegelesid väga aktiivselt erinevate teemade ja kampaaniatega. Ju see saigi otsustavaks, miks just Keskerakonna Noortekogu valisin.

Millise eelise, võrreldes teiste poliitikutega, andis sulle see, et olid kuulunud ka noortekogusse?

Esiteks – karastumist ja elukogemust. Teiseks – seda, kuidas sihikindlalt eesmärgi nimel iga päev tööd teha. Poliitika on nagu purjetamine: vahel meri mässab ja on torm, kuid mõnikord on meri täiesti tüüne, aga seda pea alati meeles, et see on vaikus enne tormi… Oluline on olukorrast sõltumata oma sihtmärki horisondil mitte silmist lasta, ja ikka edasi liikuda, kohandudes olukorraga.

On väide, et poliitikas sõpru ei ole. Kas nõustud sellega?

Jah, poliitikas ei ole sõpru. On olemas kolleegid, võitluskaaslased ja konkurendid. Poliitika pole koht nõrganärvilistele. Ellujäämiseks tuleb omada väga paksu nahka. Samas, poliitika on selgelt meeskonnamäng, mistõttu tuleb alati otsida ja leida sarnaste huvidega inimesi, kellega ühise eesmärgi nimel koostööd teha.

Kui aga poliitikas kujuneb välja sõprus, siis seovad omavahelisi suhteid juba muud alused: perekondlikud väärtused, ühised hobid ja tegemised.

Mis oli sinu jaoks noortekogus olemise ajal kõige raskem ülesanne?

Võtan kõiki elus ette tulevaid raskusi õpetustena. Seetõttu on midagi konkreetset keeruline välja tuua. Usun, et meie ellu ongi raskused saadetud selleks, et neid ületada ja neist õppida. Kui aga inimene mõne eluraskuse eest kõrvale põikleb, tuleb see tema teele millalgi uuesti tagasi.

Suurte organisatsioonide juhtimine pole kunagi kerge ülesanne, kuna kõigil on erinevad huvid ja soovid. Tuleb väga palju vaeva näha, et suur hulk inimesi suunata ühise eesmärgi nimel ühte jalga käima. Eriline kunsttükk on seda rasketel aegadel ja kriisisituatsioonis teha. Tegelikkuses saavad sellega väga vähesed hakkama, ja suurepäraselt suudavad sellega toime tulla vaid tõelised liidrid. 

Kas näed, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Keskerakonna Noortekogu on täna selgelt liiga Tallinna-keskne. Suudetakse üksnes näha, kuidas Tallinnas poliitikat teha, sest Keskerakond on pikalt pealinnas võimul olnud ning mööda sissetallatud rada on alati ju kergem käia, aga organisatsiooni arengu peale mõeldes peaks suund olema võetud üle-eestilisusele.

Usun, et üks tugev poliitik peab ise endale oma tee rajama. Seetõttu ma näiteks ei võtnudki vastu Tallinna Kesklinna linnaosavanema kohta, kui abilinnapead Taavi Aas ja Kalle Klandorf mulle seda pakkusid. Ka teisi kõrgeid positsioone pealinnas on mulle pakutud. Valisin aga oma prioriteediks Lääne-Virumaa juba kohe päris alguses, ja olen sellele tänini truuks jäänud.

Hindan väga neid noori, kes on väljaspool Tallinna ja teevad poliitikat seal. See teekond on selgelt õpetlikum, kuigi on raskem ja keerulisem.

Olen kogu aeg kandideerinud Lääne-Virumaal, nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel. Minu kõige esimesed valimised olid 2005. aastal Väike-Maarja vallas, kus sain rohkem hääli kui istuv vallavanem. Täna kandideerin Rakveres, kus tuksub Lääne-Virumaa süda.

Anna kesknoortele üks soovitus, millest sul endal on noorena poliitikas olles kasu olnud.

Varsti on tulemas Keskerakonna Noortekogu kongress. Mul oleks noortekogu juhtima kandideerijatele soovitus: kandideeri esimeheks ainult siis, kui oled valmis töötama põhimõttel „Õhtul lähed noortekoguga magama ja hommikul ärkad koos noortekoguga!“.

Just sellise pühendumusega tuleb noortekogu juhtida – ainult siis noortekogu elab ja noortekogu esimees saab selliste kogemuste osaliseks, mida hiljem saab kasutada tipp-poliitikas. Keskendumiseta ei liiguta edasi! Areng toimub väljaspool mugavustsooni!

Küsitles ALEKSANDRA PAVLOVA

[fotoallkiri]

Riigikogu liige Siret Kotka-Repinski koos Keskerakonna Noortekogu juhatuse liikme, haridus- ja teadusminister Mailis Repsi nõuniku Aleksandra Pavlovaga.

Jaga |