Kesk näeb majanduskasvu taga ka inimest

Kn,      10. jaanuar 2007


Keskerakonna esimees, majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ütleb Kesknädalale antud aastaalguse-intervjuu lõpetuseks, et eelmiste valimiste respublikaanide „uut poliitikat" asendab nüüd roheliste „uus energia". „Kes soovib ennast jälle pügada lasta, seda ka pöetakse silmagi pilgutamata," hoiatab Savisaar.


Aastavahetusel tekitas furoori Savisaare side tippsportlastega. Millises vormis on aga Eesti majandus?

Eesti on heas vormis alates sellest ajast, kui Keskerakonnal on tugevaid positsioone Vabariigi Valitsuses ja Tallinna linnavalitsuses. Keskerakonna kaasamine on lisanud valitsustele stabiilsust ja jätkusuutlikkust ning tugevdanud sotsiaalset mõõdet, millest muidu jäi vajaka. Lühidalt öeldes: kui võimule tuli Keskerakond, siis tuli ka majanduskasv. Sellest aga ei piisa. Nüüd on meil vaja "tõlkida" Eesti makromajanduslik edu inimeste heaolu keelde. Keskerakond seab inimeste vajadused alati etteotsa. Majanduskasvu suured arvud iseenesest ei tee veel kedagi õnnelikuks.
Meil läheb hästi siis, kui tänu oma edule oleme võimelised juurutama palgareformi, tõstma arstide, õdede, tuletõrjujate, bussijuhtide, politseinike, raamatukoguhoidjate ja õpetajate palku. Kui oleme võimelised parandama tervishoiusüsteemi, kindlustama igaühele juurdepääsu korralikule arstiabile. Kui oleme võimelised investeerima haridussüsteemi, mis tagab meie lastele parema elu ja üldse meile kõigile parema tuleviku.
Soovingi alanud aastaks: et ka inimesed saaksid osa meie majanduskasvu viljadest.

Seda soovivad ju kõik parteid. Isegi ultraliberaalne Reformierakond on Tallinna täis riputanud plakateid, kus nõutakse rohkem palka ja suuremat pensioni.

Ütleme Reformierakonnale: tere tulemast meie paati! Oma jutu järgi on nad juba kümme aastat astunud õiget teed. Lõpuks ometi on nad jõudnud Keskerakonnaga samadele positsioonidele. Parem hilja kui üldse mitte! Me saadame ka neile oma valimisplatvormi. Võib-olla nad loevad selle läbi ja saavad veel inspiratsiooni.
Ma ei ole aga kindel, kas Reformierakond suudab kogu teekonda paremate palkade ja kõrgema pensioni nimel Keskerakonnaga kaasas käia. Reformierakond tahab ilusaid ja suuri arvnäitajaid, et need statistikas paremini välja näeksid, kuid need ei pruugi tuua kõrgemat palka ja suuremat pensioni. Loodame, et nende lubadused vähemalt osaliselt ulatuvad kõikide inimesteni, mitte ainult rikaste rahakottidesse.
Paraku on neil ainult loosungid, milleni jõuti kaks kuud enne valimisi. Keskerakonnal aga on põhjalik valimisplatvorm ning selles on pikaajaliselt välja töötatud nii haridus- ja sotsiaal- kui ka tervishoiuprogramm.
Mulle teeb tõsist muret, et Reformierakond on torpedeerinud nii meie edasisi pensionitõuse kui ka tervishoiu arendamise kavasid.

Nii et teid ei häiri, et Keskerakond, keda üldiselt on peetud keskklassi ja vähemkindlustatud inimeste huvide eest seisjaks, sarnaneb nüüd äkki oma valimiskampaanias uusrikaste parteiks peetava Reformierakonnaga?

Oleme huvitatud sellest, et Eestis lõpuks tekiks valitsus, mille moodustavad maailmavaateliselt sarnastel positsioonidel olevad poliitilised jõud. Ainult sotsiaaldemokraatide intriigitsemine, kes eelistavad osalemist parempoolsetes valitsustes ja kaotavad selle tagajärjel nii näo kui ka nime, on seni olnud takistuseks. Detsembris tegime neile järjekordselt ettepaneku, et nad lööks kaasa palgareformi ettevalmistamisel. Oma jutu järgi on nad ikka väljas olnud inimväärsemate palkade eest. Loodame, et nad taas ei mõtle välja ettekäänet, kuidas sellest üritusest distantseeruda.
Ühte valitsusse Reformierakonnaga oleme läinud alles pärast seda, kui kokkuleppimisest sotsiaaldemokraatidega ja mõningatel juhtudel ka rahvaliitlastega pole midagi välja tulnud.
Tuleb tunnistada, et Reformierakonnaga kompromisside saavutamine on väga keeruline: nemad näevad arve, meie – inimesi. Nemad kiidavad tugevat majandust, meie küsime: mida head on tugevast majandusest, kui inimesed ei saa osa selle hüvedest? Valitsuse roll pole ju ainult üles ehitada tugev majandus, vaid ka tegelikult inimesed järjele aidata.

Kui inimene peab valima Keski ja Reformi vahel, millest ta valiku tegemisel peaks lähtuma?

Muidugi on tore reformerite kombel unistada, et kauges tulevikus – 15 aasta pärast – oleme Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Seda on lihtne lubada, sest keegi ei pea vastutama lubaduse täitmise eest. Meie vanemad mäletavad, kuidas Nikita Hrushtshov lubas 20 aastaga kõik inimesed kommunismi viia. Kahekümne aasta pärast polnud ei kommunismi ega Hrushtshovi, ja ka aru polnud kellegi käest küsida.
Valiku tegemisel mõelge mitte suurtele arvnäitajatele ega kaugele tulevikule, vaid omaenda elule ja tänasele päevale. Küsige eneselt: millist parteid Te usaldaksite, et see kannaks hoolt Teie vanaema eest, või milline partei aitaks kaasa sellele, et Teie lapsed saaks hea hariduse?

Teravalt põrkasid Keskerakonna ja Reformierakonna huvid tervishoiutöötajate palkade küsimuses.

Mulle oli suureks pettumuseks, kui Reformierakonna esimees tegi nalja meedikute palganõudmiste üle ja arvas, et nende täitmiseks oleks vaja üht väikest võidukat sõda. See ei olnud tõsiseltvõetav jutt. Olukord tervishoiu alal näitab kõige ilmekamalt, mis on nende valimiste põhiküsimus. Kas ainult makromajandus või inimesed? Kas lihtsalt kõrge majanduskasv ja rikas riik või niisugune rikas riik, kus rikkus jõuab inimeste kätte suurema palga ja kõrgema pensionina? Reformierakond tahab, et tervishoid näeks hea välja paberil ja arvnäitajates. Siis on võimalik Euroopas muretult rääkida Eesti majandusimest. Keskerakond hoolib arstidest, õdedest, kõikidest meedikutest, aga ka patsientidest – Eesti inimestest. Kui Keskerakond on juhtinud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda, siis on meditsiini jaoks alati leitud lisaraha. Teiste võimul olles on tervishoid olnud alarahastatud.

Jaak Aab on olnud hea sotsiaalminister. Aprillis 2005, kui ta asus ministriametisse, haigutas eelmise valitsuse (sinna kuulus ka Reformierakond) otsuste tagajärjel haigekassa eelarves mitmesaja miljoni kroonine auk, haigekassa nõukogu oli sunnitud pikendama ravijärjekordi, tervishoiuteenuste hinnad ei vastanud kaugeltki tegelikele kuludele. Arstiabi kättesaadavus oli väga halb. 2007. aastal suurendati aga Jaak Aabi ettepanekul arstiabi eelarvet 1,2 miljardi krooni võrra. Seda on rohkem kui kunagi varem. See andis talle ka võimaluse teha haiglatele ettepanek tõsta kahe aasta jooksul meedikute palkasid 40% võrra.

Niisuguseid ettepanekuid on ta teinud ka varem, kuid Reformierakonna ministrid on need valitsuses tagasi lükanud. Seekord lõpuks soostuti, sest valimised on lähedal.

Sellepärast Jaak Aab küsiski oma avalduses: kas nüüd ometi Reformierakond lõpetab „tervishoiublokaadi"? Erinevalt Reformierakonnast usume meie, et kvaliteetne arstiabi ja tervishoiuteenused peavad olema kättesaadavad kõigile Eesti inimestele, mitte ainult rikastele. Selles ei õnnestu Keskerakonda kuidagi ümber veenda. Ning selle nimel, et meedikute ja patsientide huve kaitsta, oleme ka meie valmis selles vaidluses „barrikaadidele" tõusma, kuigi eelistame rahumeelsemaid võitlusvahendeid.

Kuigi Keskerakond seisab tavaliste inimeste huvide eest, on viimastel avaliku arvamuse küsitlustel ikka ees (kuigi vaid 1 protsendiga) Reformierakond. Kuidas sellesse suhtute?

Kui Keskerakonna toetajad eelistavad neil valimistel kodus istuda ega jõua valimiskastide juurde oma eelistust avaldama, siis muidugi võidavad reformierakondlased ning teevad suure tõenäosusega valitsuse koos Isamaa ja Res Publica Liidu ja "rohelistega", mis peaks olema neile kõige mugavam kombinatsioon. Tõsi, ma pole kindel, kas peaministriks saab siis Ansip või hoopis Laar.
Loodan siiski, et nii ei juhtu ning Keskerakonna toetajad seisavad oma huvide eest. Neid EMOR-i küsitlusi, millele viitasite, ei saa aga väga tõsiselt võtta. Liiga läbinähtavad on seal Rain Rosimannuse sõrmed, kes varem töötas EMOR-is ja praegu juhib reformierakondlasi Riigikogus. Ka Postimees on reformerite suhtes selgelt erapoolik.
Küsitlusse paigutatakse enne reitingu analüüsi küsimusi, mis loovad Reformierakonnale soodsa eelsoodumuse. Kui näiteks küsitakse „Kuidas Teile meeldib emapalk?" ja mõni küsimus hiljem tuntakse huvi Reformierakonna populaarsuse vastu, siis vastaja meelsusele avaldab see muidugi mõju ja võimaldab tema vastusega manipuleerida.
Varemgi on tähele pandud, et Postimees laseb küsitleda Reformierakonna tegevusega sünkroonis. Reformierakond korraldab mõne toreda ürituse, viis päeva hiljem aga küsib Postimees reformerite reitingut. Ma ei kavatse aga Reformierakonna, Postimehe ja EMOR-i ühistöö vilju kuidagi vaidlustada. 4. märts näitab, milline on valijate tegelik meelsus.

Kas pole vara rohelisi Reformierakonna, Isamaa ja Res Publicaga ühte patta panna?

Marek Strandberg oli Mart Laari lähim võitluskaaslane rublatehingus ning mul pole mingit alust arvata, nagu oleks tema seisukohad oluliselt muutunud. „Rohelistest" püütakse teha Isamaa ja Res Publica Liidu varuparteid, kelle poolt võiksid anda oma hääle ka need, kes esimestena nimetatutes on jõudnud pettuda. Neli aastat tagasi oli „uus poliitika", nüüd asendab seda „uus energia". Kes soovib ennast jälle pügada lasta, seda ka pöetakse silmagi pilgutamata.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)