Eesti rahvas otsustab kodumaa saatuse

PEEP PÕDDER,      10. september 2003


Pühapäeval, 14. Septembri hommikul lähen ma valima Eestile tulevikku, teades, et euroreferendum on ju tegelikult midagi märksa rohkemat kui vaid pelk enamuse võit vähemuse üle. Pigem on siin hoopis tegemist omalaadse rahvusliku kokkuleppega - ka kaotajad ei tohi ennast tunda solvatute ning mahajäetutena. Sellest sünnib vaid viha ja põlgust.
Keskerakond oli Eesti suurtest erakondadest ainuke, kes pidevalt rõhutas eurodebati vajalikkust, isegi möödapääsmatust, suutmaks väärikalt kanda 14. septembri rahvahääletuse otsust, olgu see siis milline tahes. Samas näitas erakonnasisene diskussioon üsna selgelt, et õrnuke demokraatia ei ole meid õpetanud väitlema väärikalt, oponente solvamata. Niivõrd vähe kuulsin ma austust teise poole suhtes, tänu hoolimise eest, tänu selle eest, et nii jaatajad kui eitajad tegelikult armastavad südamest seda killukest maad, kus nad on sündinud.

Äkki jäi see maatükk väikeseks, kippus jääma erakondki. Nii mõnigi erakonnakaaslane avaldas imestust, kuidas võib mõnel meie juhtpoliitikutest tekkida mõttevälgatus lahkuda erakonnast, kui ei saavutata just oma tõde. Soovist eraldi liivakastis mängida rääkis meie parlamendiliikme avaldus istuda eurojaatajatega eraldi euroeitajatest. Sarnased ideed meenuvad mulle lapsepõlvest, kui naabripoisiga liivamägesid ja -jõgesid kuidagi jagatud ei saanud. Loodan, et euroväitlus aitas meil kõigil kasvada suuremaks, targemaks ja hoolivamaks.
Poliitikute eurodebatist jäi mulje, et palju ohutum on argumenteerimise asemel toetuda eelnevate aastate tegude eest väljateenitud usalduskrediidile. Mina mõtlen teisiti - vastutustundetult käitub selline nõuandja, kes ametinime ja ajaloo taha pugedes kutsub üles ütlema "ja" või "ei". Olla president, peaminister või erakonna esimees, rääkimata endistest ja praegustest ministritest, ei tähenda olla jumal, jumal ilma argumentideta, jumal vaid pimedast usust. Õiged on need, kes küsivad poolt- ja vastuargumente, vaidlevad ning oletavad, analüüsivad ja ennustavad, valed on need, kes ootavad käsku.

Keskerakond käitus õigesti, andmata käsku "ja" või "ei". Euroreferendumi näol ei ole tegemist Keskerakonna hääletusega. See on rahvahääletus. Rahvast käsib ainult südametunnistus ja südametunnistus on enam kui üks erakond, enam kui poliitikud, enam kui valitsus, enam kui parlament, enam kui president. Just seepärast küsitaksegi 14. septembril otsust meie kõigi käest.
Poolt- ja vastuargumente Eesti liitumisele Euroopa Liiduga ei saa lihtsalt kokku liita, kuid neid võib kaaluda. Oluline ja vähemoluline tulevad teineteisest eristada ning lõppotsus ei saa olla plusside ning miinuste lihtne summa. Eurodebatis on pooldajate tähtsaimaks argumendiks kujunenud loodetav kasu, mis saadakse euroraha näol erinevateks regionaalprogrammideks, teedeehituseks, keskkonnakaitseks. Euroeitajad apelleerivad Eesti riigi põhiseaduse paragrahv ühele. Neile on kalleim vara Eesti riigi täielik iseseisvus ja sõltumatus. Meie paradoks on asjaolus, et need kaks erinevate väitluspoolte põhiargumenti ei ole võrreldavad ühises mõõtsüsteemis. Mitu eurot maksab vabadus? Kas vabadus ilma ühegi eurota taskus on ikka vabadus, kas absoluutne vabadus tänapäeva maailmas üldse ongi võimalik? Kaks paralleelset joont ei ristu kunagi, kuigi nad pürivad üheskoos kaugusse - mõlema joone siht võib samavõrra üllas kui variserlik olla.

Argumendid nii poolt kui vastu on suuremas osas sedavõrd isiklikud ja intiimsedki, et otsustus saab sündida vaid "omaenese tarkusest", sisemise aje ja südametunnistuse põhjal. Tähtis on, et hääletades tunneksime end ausana eelkõige enda ja oma lähedaste ees. Nii Euroopa Liidus kui väljaspool liitu olles lävime ju eelkõige oma lähedastega, otsime just neilt tuge raskustes ja innustust ning kiitustki edusammudes. Lisagu siis vanemate elutarkus meie otsusele alalhoidlikkust, noorte uljus ja kartmatus optimismi, abikaasa armastus kindlusetunnet.Uskuge, meile kallite inimeste arvamus kaalub sellel referendumil sada korda rohkem kui ametimeeste eksperthinnangud või poliitikute mesijutud.
14. septembril lähen mina hääletama, sest see on minu asi, on minu kohus, on minu kodumaa saatuse küsimus. Mina olen see, kes otsustab. Olge Teiegi koos minuga, vaid siis on lootust, et oleme rahul referendumi tulemusega, sest saame öelda - eesti rahvas on rääkinud, kogu eesti rahvas. See otsus on õige.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)