Jüri Vilms ja temanimeline sihtasutus

KAIDO JAANSON,      10. jaanuar 2007


Kuulnud ja lugenud, et leidub selliseid, kes isegi aru ei saa, miks Jüri Vilmsist on saamas Keskerakonna vapiisik, ei jää üle muud, kui nukrust tunda selle üle, kuivõrd vähe ja lünklikult meil oma poliitiliste vaadete ajalugu tuntakse, ehkki silmaringi avardavaid materjale on tänu sellistele entusiastidele nagu Hando Runnel jt, olemas piisavalt.

Mul on nn eesti eliidi suhtes häbi. Ilmselt jääb tal puudu huvist, usinusest ja töökusest, lugemusest rääkimata. Näiteks need kolm allikat ja kolm komponenti, mis vanemale põlvkonnale ehk midagi ütlevad, löövad paljudel autoreil läbi. Aga mis on uut?

Vilms tuli poliitikasse pahemalt

Esiteks: Jüri Vilms tuli poliitikasse sotsiaaldemokraat Aleksander Kesküla (A.K. – enamlase, keda eesti rahvas tunneb Üllar Saaremäe kehastatuna Hardi Volmeri mustast komöödiast „Minu Leninid", mis on küll üsna kaugel tegelikkusest nagu ikka kunstiteos) ja tema vähemlasest sõbra, EV kindralmajori ja ministri Otto Sternbecki rajatud VSDTP Põhja-Liivimaa organisatsiooni kaudu, mis oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei raames suhteliselt iseseisev ehk autonoomne. Seega tuli Vilms poliitikasse pahemalt. Ehkki Sternbeck oli ministriks ka Pätsi valitsuses.
Jüri Vilms oli VSDTP Põhja-Liivimaa organisatsiooni Pärnu algorganisatsiooni liige. Kuivõrd on teada, et A.K. käis Pärnu organisatsiooni „inspekteerimas", pole võimatu, vaid on üsna tõenäoline, et Jüri Vilms ja Aleksander Kesküla on kohtunud. Mälestuskogumik Jüri Vilmsist on ilmunud, Jaan Krossi ilukirjanduslik teos ka vist (põhimõtteliselt juba ammu ma ei loe ajaloolisi romaane, v.a. Bornhöhe „Tasuja").

Eesti rahvuslus oli vasakpoolne

Omaaegsest sotsist rahvuslase kujunemine on ju mõistetav. Selleks soovitan läbi lugeda Runneli (keda ei saa eesti rahvusluse eitamises ometi kahtlustada!) koostatud „Kahe ilma vahel" (Ilmamaa 1998). Teinud seda, hakkas mul kahju neist, kes ilmselt peavad end eesti praeguse kõrg- või moekultuuri kujundajateks.

See, et rahvuslane on tingimata parempoolne, on meie praeguskultuuris vohavast harimatusest tekitatud arusaamine või arusaamatus. Oli aeg, mil rahvuslus oli pigem vasak- ehk pahempoolne. Nagu Aleksander Keskülagi. Samuti August Rei.

Pruunist ENE-st, mida Olev Remsu ja Gustav Naan nii väga on hinnanud, ma Eesti Tööerakonna kohta andmeid ei leidnud. Musta EE ostmiseks mul kui pensionäril raha ei jätku. Pruunis ENE-s on Tööerakonna puhul idiootlik vihje Briti Leiboristlikule Parteile, mis ei anna Eesti kohta mitte midagi.

Partei ja ajaleht, mis olid keskel

Tööerakond püüdis Eestis ühendada kõiki neid, kes teenisid elatist tööga – töölistest haritlasteni, seega ka kirjanikeni, kes tegid ja teevad oma tööd sulega või nüüd siis raaliga. Ka Anton Hansen-Tammsaareni (kelle kuuega käinud Vilms Hanseni pulmas, või vastupidi – pilt, mida oleksin ihusilmaga näha tahtnud!) ja kelle parimad esseistlikud, tema tõelisi vaateid kajastavad publitsistlikud artiklid ilmusid Keskerakonna häälekandjas „Vaba Maa", mis on jäänud üle aegade parimaks Eesti ajaleheks, isegi kui Kesknädal kaasa arvata.
Vabale Maale pakkus kaastööd enamik eesti intelligentsemaid haritlasi, olgu siis nimetet Ants Piip või Nikolai Köstner, ning mille peatoimetajaks oli Eduard Laaman. Ajaleht, mis oli seega keskel! Kuidas praegune Kesknädal suudab seda traditsiooni jätkata, oleneb juba selle tänasest peatoimetajast.

Pärnakate plejaad

Kogumikus „Kahe ilma vahel" (1998; koostaja Hando Runnel, kelle eestimeelsuses, kordan, võib küll üksnes lollakas kahelda) on Pärnus gümnaasiumis käinud ja seal poliitilist tegevust alustanud Jüri Vilmsilt ära toodud kõik võrdlused ja iseloomustused, mis pärinevad mere äärest: „kui veel tormi pole", „kui selge päeva ajal meri", „rahvuse ärkamise lained" jne.
Antagu mulle kui kunagisele pärnakale andeks, et ei suuda saba tõstmata jätta, ent kõik need, kes XIX sajandi lõpust peale Eestis eestlaste poliitikat on teinud (olgu siis hästi või halvasti; see oleneb muide maitsest ja suhtumisest poliitikasse) – papa Jannsen, Konstantin Päts, Johannes Vares-Barbarus jt –, olid lisaks Vilmsile pärnakad.

Mart Laar, Edgar Savisaar, Toomas Hendrik Ilves (kuigi Pärnus on temanimeline tänav, mille ühel otsal, olgu möödaminnes märgit, mina sündisin) ja Andrus Ansip pole minu teada Pärnust pärit.

TRÜ dekaan, kes alustas Vilmsist

Millalgi üleüle-eelmise kümnendivahetuse paiku, kui kogusin ja kirjutasin oma tollast kandidaaditööd, nüüd doktoridissertatsiooniks hinnatud oopust Eesti–Skandinaavia suhetest XX sajandi keskpaiku, tabasin end rohkem kui kord mõttelt: missuguseks oleks kujunenud Eesti saatus tolle sajandi 1920. aastail, keskpaiku ja lõpul, kui Jüri Vilms poleks hukkunud?
Vilmsi jõuline isik võlus mitte üksnes oma massiivse välise kujuga, ehkki tal polnud erilist rolli välispoliitika selles sektoris, mis oli minu uurimisteemaks. Vilmsis oli midagi erilist, mis teda teistest tollastest poliitikutest esile tõstis. Missuguste faktide kaudu ta võlus, seda ei oska praegu enam öelda – liiga palju on aega mööda läinud.
Ja Andres Pärl, TR? kauaaegne dekaan, esimene, kes pakkus mulle võimalust ülikooli õppejõuks saada, pidi aastaid hirmu tundma, nagu ta mulle hiljem pihtis, sest tema esikteos oli olnud broshüür Jüri Vilmsist, kuid õnneks jäi see „kompetentsete organite" poolt märkamata.
Igasuguseid aegu on olnud. Ja igasuguseid poliitikaid. Mõnest poliitikast on kaasaegsetel olnud raske aru saada. Aru saama on hakatud alles hiljem.

FOTOD:
PÄÄSTEKOMITEE LIIGE: Viimane ülesvõte Jüri Vilmsist – tehtud Tallinnas tund aega enne Soome-teekonnale asumist 1918. aasta palmipuudepühal.

Juhan Pütsepa maal „Jüri Vilmsi teekond Soome" (1937)

Foto ja maali reproduktsioon Ed. Laamani koguteosest "Eesti iseseisvuse sünd"(K/Ü. "Loodus", Tartu 1936-1938).


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)