„Puhka militaarselt!“ Kas ikka tõesti?

Mõtlesin endamisi: mida paganat me teeme ja mille vastu me inimesi ette valmistame, kujutades sõjapidamist nalja ja naeruga? Kenad noored jooksevad, relvad käes, ja tulistavad üksteist lõbusalt. Keegi ei saa viga ja tegemist on tõepäraste lahingustseenide matkimisega. Pärast mängu on kõik õnnelikud, et sai kenasti ja militaarselt puhatud.

Laste pead aetakse sassi

Sellesarnane lugu on militaarmängudega. Saad tabamuse, tõused üles, ja alustad põmmutamist otsast peale – kuni järgmise tabamuseni.

Nägin oma poega sellist mängu mängimas ja küsisin, et kas ta saab ka tegelikult aru, mis juhtub inimesega, kes saab kuulitabamuse rindu. Ta ei tõuse enam – tema jaoks on kõik igavesti lõppenud. Väikestes silmades peegeldus nõutus. „Aga, isa, see on ju ainult mäng!“ vastas ta mulle. Leppisime kokku, et järgmise tabamuse korral lülitame mängu välja. Mõne hetke pärast oligi tabamus saadud ja mäng jäigi katki. „Kas mind pannakse nüüd mulla alla?“ küsis ta ebalevalt. „Ei, praegu loomulikult ei panda, aga pärissõjas kindlasti. Ja siis oleks sinu jaoks kõik lõppenud,“ andsin vastuse.

„Tule ja puhka militaarselt!“ Tulista karistamatult oma kaaslaste pihta ja tekita eneses veendumus, et sõda ongi lustlik tegevus, kus vaenlasi kukub kui loogu ning pidu ja rõõmu jääb ülegi.

 Miks me ei räägi oma inimestele, kes pole üle elanud sõjakoledusi, sõja tõelisest olemusest? Me näeme sõdu teleekraanil ja pealesunnitud riiklik propagandamasin korrutab pidevalt, et oleme õilsad ja ausad, käime rahutagamismissioonidel ning sõdime ainult teiste riikide ja rahvaste päästmiseks.

Tahaks küsida: kelle eest me neid nende kodus kaitseme? Kas praegune terrorilaine ja põgenikevool ei olegi tingitud sellest, et mõned relvaomajad on jätkanud ka päriselus sõdimist kaitsetute vastu? Ja sellega toonud sõja oma koju. Ülekohus kotis ei seisa ja veri nõuab vere hinda. Meie palgasõdur näeb välismissioonidel võõraid maid, teisi kultuure ja huvitavaid inimesi… Ning tapab neid. Miks ja mille nimel? Sellele ei ole vastust ega ka õigustust.

Sõjal ränk hind

Kas kujutab tänapäeval sõjamänge mänginud noor inimene, et ühel hetkel võib sõda olla tema tänaval? Pommidest puruks rebitud lähedaste kehad ümberringi vedelemas. Hoida oma käte vahel viimseid hingetõmbeid tegevat kallist inimest või näha enne surma, kuidas võõrsõdurid su naist ja tütreid vägistavad…

Sõjas on võim sellel, kelle käes on relv, ja temal on omad seadused.

Kas ei oleks targem jätta panustamata sõjalisele üleolekule või tingliku vaenlase heidutamisele?

Ükskõik, kelle provokatsioonist sõjavanker veerema hakkaks, rullib ta mitmed korrad üle Eestimaa, tuues kaasa kõik sõjakoledused. Tundub, et seda meie valitsus ootabki.

Kui keegi tahab puhata militaarselt, siis ostku üheotsapilet Süüriasse, näiteks Aleppo linna, ja puhaku täiel rinnal. Seal on kõik teenused hinnas, ja olen kindel, et puhata saab täie raha eest. Alustaksid äkki need, kes tõid militaarpuhkuse mõtte rahva ette?

[esiletõste:]    Miks me ei räägi oma inimestele, kes ei ole üle elanud sõjakoledusi, sõja tõelisest olemusest?

[fotoallkiri]     Valgas kutsutakse rahvast puhkama militaarselt. Sõjapidamist nalja ja naeruga kujutada on ikka väga vale.

HARRY RAUDVERE, ettevõtja

Jaga |