Edgar ja Andrus – Eve lemmikud

URMI REINDE,      12. oktoober 2005


Eve Osa töötas aastatel 1978–1992 ajalehtedes Säde, Noorte Hääl ja Õhtuleht. Ta oli nii populaarne ajakirjanik, et lugejad mäletavad tema elulähedasi kirjutisi siiamaani. Miks töötab ta praegu Wiedemanni tõlkebüroos ja mitte suures meedias? „Sest seal ei kehti ausa mängu reeglid," kuulutab Eve.

Toomas Vitsut kutsus Eve Osa Keskerakonna nimekirja kandideerima. Esimest korda elus võib ju sedagi proovida, arvas Eve. Kampaania alustuseks kirjutas jälle Kesknädalale mõne sisuka loo.

Ei vaja eneseupitamist
Kui Eve Osa nimi leheveergudele taasilmus, hakkasid helisema toimetuse telefonid: kas see on seesama Eve Osa, kes juba siis ... jne. Kel võimalus, küsis Osalt otse, kas ta on tõesti seesama ajakirjanik, kes Eesti vabanemisaastatel ausalt ja avameelselt lehtedes eesti asjast kirjutas.
„Esimest korda tunnen, et mind on mõistetud," tunnustas kord inimene, kes Eve Osale intervjuu andis. Kuna sel inimesel oli ka varem kokkupuuteid igasugu kirjatsuradega, siis teadis ta, mida räägib. Küllap on sarnast mõistmist kogenud teisedki, kellest Eve on kirjutanud.
Valimiskampaania kohta ütleb Eve, et tahab vaid toetada Keskerakonda, kes tema hinnangul koosneb suures osas mõistlikest inimestest. Ta kinnitab, et tema ego eneseupitamist ei vaja. „Ma saan alati leiba teenida keelteoskusega. Tõlgin, toimetan, kirjutan."
Poliitilisi hinnanguid alustab ta suhtumisega päevakajalisse kommarite ahjuajamisse. „Mina kuulusin ka toona parteisse. Kui aeg võimaldas, astusin välja – ühena esimestest ja Noorte Hääles ainsana –, juba siis, kui osa praegustest „suurtest sõnameistritest" sinna alles sisse astus."
Nõukogude aeg näitas, et igal ajal võib inimene inimeseks jääda. Praegune iseolemise aeg näitab, et inimene ei jää inimeseks ka parimates tingimustes.
Kõige rohkem vihastab Evet, et kasutatakse ära noorte sotsiaalse mälu puudumist. „Res Publica ja Isamaaliidu loosungid on rõvedad, Delfis õhutatakse noori vägivallale. Olete ju märganud, et normaalsed kommenteerijad on Delfist kadunud. Vahepeal käisin seal isegi ja oli palju huvitavaid autoreid!"
Eve on kirjutanud Delfi toimetajale, et lõpetage ära. Asi algab artiklite müügi eesmärgil valmis treitud desorienteerivatest pealkirjadest, millel pole tegelikkusega miskit pistmist. Viimati ärritas teda pealkiri Ansip sai Iraagis tünga.
„Saan aru, et sellega ärgitatakse kommenteerima. Aga ma olen enam kui kindel, et enamik kommentaatoreist, kes Ansipi sõimamise ette võtavad, pole rohkem lugenudki kui vaid pealkirja."

Hell nimi Ansip
Ansipi nime suhtes on Eve Osal omad põhjused eriliseks helluseks. Andrus Ansip on Eve Ansip-Osa vend. Neil oli kolmelapseline pere ja nende kodu oli Tartu külje all, kust käidi Tartusse kooli. Eve ja Andrus on lõpetanud Tartu 5. Keskkooli keemia süvaklassi. Andrusest tuligi ülikooliharidusega keemik, kuid Eve läks filoloogiasse, abiellus ja „tuli Tallinnasse ää". Andrus lahkus kodulinnast pealinna tööle teatavasti alles nüüd.
„Mis mulle Andruses meeldib: ta räägib alati ja kõigest positiivselt. Tohutu positiivsus läks ju lahti Rahvarindest, ja sellel lainel oleks pidanud jätkama. Tänapäeval rõhutakse kahjuks ainult negatiivsele.
Mis Reformierakonnas on sümpaatne, ongi positivism. Sellega nad võluvad. Meil Keskis peaks ka rohkem rõõmsameelsust ja naeratusi olema.
Pean Edgar Savisaart väga heaks juhiks, aga isegi mitte tema ei täida kogu maailma. Ansip tasakaalustab!"
Siinkohal on paslik nooremale lugejale meelde tuletada, et Eve Osa teenis aastat viisteist tagasi välja tiitli „Savisaare ihuajakirjanik". Nüüd on ta aga erilises kahvlis – vend on peaminister, ta ise aga Savisaare erakonnas. Partei või perekond?
„Mõlemad!" ei kõhkle Eve vastusega. Tema peab Eesti tulevikule parimaks variandiks Keskerakonna ja Reformierakonna liitu.

Kesk ja Reform kuuluvad kokku
Muidugi käib Evele pinda, kui öeldakse, et Ansip on peaminister Savisaare valitsuses. „Tundes Andrust, ma tean, et nii see ei ole. Tartus öeldi ikka, et linnas ei kuku puuleht ka, kui Ansip ei luba."
Eve hinnangul praegune keskreformistlik valitsus töötab. Valitsus teeb tööd, mitte ei raiska aega. „Nägime respublikaane kaks aastat, mis oli kõigile piin ruudus. Ma tahaksin näha, kas keegi nende poolt üldse veel hääletab?!"
Eve enda valik langeb seekord Mailis Repsile.
Repsi juurde jõudes kibeleb tal keelel oma arvamus ka maride kohta. „Olen käinud ülikooli ajal soome-ugri ekspeditsioonidel. Siinsed „eestvõitlejad", kes maridele omakeelset kesk- ja kõrgharidust nõuavad, ei tea ilmselt sedagi, kus Mari El asub. Anname endale ikka aru, et nad on Venemaa osa juba 16. sajandi keskpaigast, praegu autonoomne piirkond, ümbritsetud täielikult suurriigi ning selle tillukeste osade Tshuvashi ja Tatarstaniga. Marimaa on nii pindalalt kui rahvaarvult poole väiksem kui Eesti, marisid on vaevalt 300 000 ja kui palju neist tegelikult mari keelt (millel on omakorda kolm murrakut) oskab … Mari poisid on ikka tahtnud, et neid sõjaväes venelasteks peetaks. Edasiõppimisel vaadatakse tugevate ülikoolide poole. Marikeelne kõrgharidus – missuguseid ressursse see nõuaks? See on sama hea kui teha siin setu või saare ülikool. See tähendaks setu ja saare arvuti- ja teadussõnavara loomist, maailma- ja teaduskirjanduse väljaandmist … Kust võetaks õppejõud? Ainult pimedad ja rumalad võivad Repsi süüdistada!"
Lisan, et poliitilistel eesmärkidel on pimedust ja rumalust varemgi ajaloos ülistatud ja ainuõigeks kuulutatud. Ajad muutuvad, inimesed mitte!
Selgete ja otsekoheste löövlausetega on Eve sünnipäevaseltskonnas mõnigi kord Keski pelgajaid jahmatanud. Pärast paaritunnist vaidlust julgetakse juba tunnistada, et „tead, mina hääletasin ka Keski poolt ...".
Eve keskerakondlikkus on tõepoolest mõnelegi mõjunud shokeerivalt, eriti arvestades Andruse karjääri. „Nüüd imestatakse juba vähem, et ma Reformi ei kuulu. Sest Andrus on ju märksa sotsiaalsem kuju kui Siim Kallas. Meil ei olnud rikas pere, ema oli raamatupidaja, isa puutöömees. Mäletate, sel ajal tegid ilma baarmenid ja taksojuhid, kõik tahtsid nende sõbrad olla."
Seepärast ehk ongi Keskerakonnal olnud valitsuses kergem sotsiaalseid eelnõusid läbi suruda, et tänane Reformierakond on muutumas, kaldudes tõelisse liberaalsusse selle sõna ja mõtte parimas tähenduses – sinna, kus Keskerakond juba ees asub.

Tühisest tibist saab ilge staar
„Ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi asjatult haiget teha," alustab Eve ajakirjanduse analüüsi. „Mind on õpetatud, et alati tuleb ära kuulata ka teine pool. Praegu see vana hea reegel ei kehti."
Eve hinnangul on meie ennastimetlev meedia ette võtnud kõiki ja kõike labastada. „Minu kogemus ütleb, et meedial peab olema hariv roll. Aga tänapäeval piisab sellest, et kui oled kellegi armuke või paras tibi, siis saab sinust juba ilge staar. Teadlane või muidu tubli inimene meil naljalt esiküljele ei jõua."
Samas arvab Eve, et meelelahutusajakirjandus peab igas normaalses riigis olema. Meil on meditsiiniajakiri Kroonika. Eve ettevõtjast abikaasa Aivo lugevat Kroonikat hoolega. Sest on vaja ju äripartneritega vesteldes teada, kes kellega parasjagu magab, et endale mitte fopaasid lubada.
Osade poeg Mihkel on informaatikatudeng ja autotuuningu fänn ning töötab isa firmas.
Eve elujaatavat meelelaadi ei paista hetkel miski tumestavat. Eestit valitsevad kaks parimat meest ja kaks parimat parteid.
Kas sa vahel millegi peale kuri ka oled?
„Mul on see viga, et ma ei kannata enesekindlat lollust. Arvan, et minust saaks kuri ämm lollile inimesele. Aga õnneks meeldivad Mikule ajudega tüdrukud."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)