Sõjapõgenikud ja rahupõgenikud

Kui Saksamaa aga haledasti kaotajaks jäi, ütlesid veel elus olnud sõdu näinud vanamehed: „Kolmandat korda sakslane sõda ei alusta - mõtleb välja midagi uut!" Päris õiget juttu rääkisid jälle! Läks veidi aega, ja Saksamaa hakkaski koos oma endise ajaloolise sõjavaenlasega Euroopa Liitu organiseerima. Paljud on sellisest arengust sattunud lausa maruvaimustusse ja ootavad juba uue liitriigi sündi. Sellest pole nende meelest midagi, et igasugused suured liidud hästi ei lõpeta. Näiteks Nõukogude Liit ja iidne Rooma impeerium lagunesid, sest muutusid juhitamatuks ja neis tekkisid eri rahvaste vahelised vastuolud. Samasorti „vennasrahvaste" vastuolusid  on nüüd hakanud paistma ka Euroliidus - mõned (nende hulgas on ka julgemaid eestlasi) ei taha hakata kinni maksma mõnel teisel rahval laiajoonelisest elust tekkinud puudujääke.

1944. aastal läksid Eestist minema sõjapõgenikud - pageti lausa elu eest, sest kardeti punast terrorit, millega propaganda ähvardas. Nüüd, teises Eesti Vabariigis, kus elu pidavat hirmus õnnelik olema, on jälle lahti läinud üha suuremal hulgal äraminek - välismaalt otsitakse paremaid töötingimusi ja tüsedamat palka. (Ehk tuleks selliseid äraminejaid nimetada „rahupõgenikeks"?)

Ja ongi meil kaht sorti eestlasi - välismaale läinud teenivad hääd palka, aga kodumaale jäänud on kas tööta või peavad leppima kehva palkanatukesega. Mõned meie „armsad" tööandjad nimetavad Eestisse jäänuid laiskadeks ja juhmakaiks, mõni sõimab isegi „kolhoosnikuks". Kui aga mõnel neist „ebakvaliteedilistest" ikkagi õnnestub välismaal tööots leida, selgub, et need, kellele Eestis rahvuskaaslastest tööandjad viletsatki palka ei taha maksta, võivad võõrsil küllalt head töötasu saada.

Kurb tõsiasi on aga see, et mõned nendest, kes välismaalt haleda nutuga tagasi tulevad, on tõesti sellised äpud, kes ei saa hakkama mitte kuskil - ei kodu- ega välismaal.

ANTS KULL, Tallinn

Jaga |