Eesti peab end maailmas mõistetavaks tegema

ENN EESMAA, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees, Keskerakond

Suur osa meie edust või, õigemini, ebaedu vähesusest on tingitud kuulumisest Euroopa Liitu ja NATO-sse. Meil on probleeme ühe naaberriigiga ning raske oleks arvata, kuis käinuks me käsi, kui oleksime planeedi olulisemate organisatsioonidega liitumise asemel otsustanud jääda uhkesse, tegelikult aga nukrasse üksindusse.

Ameerika mäed

Maailma tänast välispoliitikat võib võrrelda ameerika mägedega. Olukorrad muutuvad päevade, vahel tundide jooksul. Ühel päeval saame teate, et Põhja-Korea on valmis oma tuumarelvad demonteerima - ja paljud järeldasid, et ÜRO sanktsioonid, korealaste ebaõnnestunud rahareform ning elanikkonna pidev näljapitsitus on oma töö teinud. Ühtäkki aga teatati, et kuuepoolsete läbirääkimiste jätkamise eeltingimuseks on sisuliselt ultimaatum: ÜRO kõigi sanktsioonide kohene lõpetamine.

Prantsuse kaitseminister deklareerib ootamatult, et lõpuks on külm sõda lõppenud, teatades samas, et Moskva võib saada Mistral-tüüpi superlaeva  (ehk isegi neli - igale Venemaa laevastikule üks), mis mõne nigelama kaitsevõimega riigi suudaks vallutada umbes tunni jooksul.

Vaevalt et sellised teated hästi mõjuvad planeedi välispoliitilisele kliimale, seda rohkem, et Moskva hinnangul tähendab NATO ittalaienemine reaalset sõjalist ohtu Venemaale. NATO (ega ka näiteks Eesti) julgeolekustrateegias ei mainita ühtegi riiki ega riikide ühendust sõjalise hädaohuna. Ka praegu Riigikogus menetletav Eesti julgeolekupoliitika alusdokument ei too tõenäoliselt mingeid muudatusi.

2018 - eesistujamaa Eesti

President Ilvese arvates määrab Eesti tuleviku välispoliitika ja diplomaatia edukus. See on julge ja ambitsioonikas hinnang, kuid süvenemisel täiesti adekvaatne. Seda halvem, et Välisministeeriumi tänavust eelarvet vähendati oluliselt, mistõttu niigi napid võimalused ei suurene, pigem kahanevad. Pole väga palju loota näiteks Eesti Hiina saatkonnalt, kus ühe Pekingi hotelli suvalisel kaitsmata korrusel töötab paar-kolm diplomaati. Ometi peame ennast kuuldavaks ja mõistetavamaks tegema. Peame kõigil, ka diplomaatia tasandeil juba täna valmistuma saama Euroliidu eesistujamaaks aastal 2018.

Peagi on aeg valida välja ning seada kogu ühenduse poolaasta-prioriteediks just meile eriti oluline teema. Paljud meist vajavad selgeid ja kõrgeid eesmärke planeerimaks oma sihte ning töökavu.

Eesistujamaaks saamise kõrval on oluline kohe saavutada võimalikult hea kontakt Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Catherine Ashtoniga. Ehk nii saaks eestlased esialgu vähimagi esindatuse Euroliidu välisteenistuses. Seni juhib vaid üks (ei, mitte Eesti, vaid kõigi uute liikmesriikide!) esindaja üht Euroliidu saatkonda 158-st, ehk - teisisõnu tähendab see kuus aastat tühikäiku koosluses, mille lipukirja seas on ka idee liikmesriikide ühtsusest ja võrdsusest. 41 peadirektoraadi hulgas pole ühtegi, mida juhiks uue liikmesriigi esindaja.

Selle teema arendamisel poleks meil vist üleliia raske leida liitlasi. Alles suhtlesin Eesti Austria saadikuga, kes kurtis, et ka sel soliidse staažiga Euroliidu liikmesmaal on ette näidata vaid 3-4 välisesindajat.

USA ja Euroliidu rivaliteet

Muide, USA välispoliitikast on värskendavalt kadunud mõisted uus ja vana, koguni Lääne-Euroopat ja Ida-Euroopat kasutatakse viimasel ajal pelgalt maateaduslikus tähenduses. Samal ajal tuleb USA president Barack Obama esimest tegevusaastat, vähemasti välispoliitilises sektoris, lugeda, leebelt öeldes, kahvatuks. Loomulikult on riigipeal mõõtmatult palju koduseid probleeme, millest iga teine on samas kogu planeedi mure.

Ometi jäi väheütlevaks USA presidendi hiljutise aastakõne välispoliitika-osa: Iraak, Afganistan ning 20 aasta vinnaga relvastusvähendamise võimalik kokkulepe Venemaaga üleliia suurtest prioriteetidest ei räägi. Oodati aga just pärast George Bushi valitsemisaja lõppemist uuelaadseid ja aktiivseid kontakte Washingtoni ja Brüsseli vahel.

Ega Euroopa Liidu tippjuhtideks valitud persoonid kuulu ka ülemäära tuntud poliitikastaaride hulka. Samas oleks näiteks Tony Blairi eelistamine ehk tekitanud ebavajalikku rivaliteedipinget USA ja Euroliidu vahel. Ebameeldivaks üllatuseks tuleb lugeda maikuusse planeeritud USA - Euroopa Liidu tippkohtumise ärajäämist, ükskõik mis põhjusi ka nimetataks.

Taliolümpia diplomaatiline missioon

Loomulikult tehakse välispoliitikat mitmel tasandil. Lisaks ministeeriumile ja diplomaatilisele korpusele on oma võimalused ja ülesanded ka parlamentaarsel suhtlusel, tööd tehakse ka MTÜ-de ja mõttekodade kaudu. Neil peaks sidemeid olema tänasest märgatavalt rohkem. Kui Euroopa Liidu Asjade Komisjoni (ELAK) delegatsioon käis visiidil Hispaanias, selgus, et Madridi juhtival mõttekojal pole seni Eesti kolleegidega mingeid kontakte. Siin oleks väär passiivsuses süüdistada hispaanlasi. Kuid võimalusi on paljudel meist. Olen kindel, et edu korral taliolümpial osutavad Eesti sportlased meie riigile tänuväärseid välispoliitilisi teeneid, rohkendades huvi Eesti vastu. Omamoodi Eesti suursaadik maailma meedias oli ka ÜRO missiooni koosseisus töötanud Tarmo Jõeveer - üks väheseid õnneliku lõpuga lugusid Haiti sünges tragöödias.

Janukovitši Ukraina

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on võimalik integreerida Euroliitu uusi liikmesriike. Tõenäoliselt lõpetatakse sel aastal liitumisläbirääkimised Horvaatiaga. Makedoonia ja teised Lääne-Balkani riigid peavad veel mõni aasta ootama. Türgil ei lähe täna kaugeltki hästi. Praegu on fookuses Ukraina, kuigi tänasel Euroliidu tippnõupidamisel sealset olukorda, nii imelik, kui see ka ei tundu, arutama ei asuta. Ehk ollakse arvamusel, et Ukrainas peetakse peagi erakorralised parlamendivalimised ning ega presidentki veel ametlikult paigas pole. Viktor Janukovitš tahab Venemaaga häid ja konstruktiivseid suhteid, ta rõhutab Ukraina iseseisvust. Moskvaga tahab Janukovitš ennekõike stabiilsetes energiatarnetes kokku leppida, Euroopa Liiduga on eesmärgiks saavutada edu vabakaubanduslepingu sõlmimisel ning viia ukrainlaste elatustase Euroopa tasemele. See võib küll mõne aasta aega võtta.

Koostööd tahab Janukovitš jätkata ka NATO-ga; liitumine otsustatakse referendumil, mis ju igati mõistlik seisukoht.

Raske on vastu vaielda ka loosungile, mille kohaselt Ukraina tahab Euroliiduga ühineda mitte kerjuse ja palujana, vaid tugeva ja suveräänse suure riigina.

Ukraina-Poola-Leedu regioon

Sama regioon jääb huvifookusesse terveks aastaks, sest sügisel toimuvad Poolas presidendivalimised. Hea võimalus riigipeaks saada on välisminister Radoslaw Sikorskil, kes rahvusvahelises poliitikas kindlasti kogenenum kui Poola tänane president.

Poola on oma idapoliitikat, eriti retoorikat mõnevõrra muutnud. Sama on tegemas ka Leedu, mille Venemaa-poliitika küll teiseneb, kuid eesmärgid püsivad. Paremaid suhteid tahetakse mitte üksnes Moskvaga, vaid ka Venemaaga tihedat koostööd harrastavate Berliini, Pariisi ja Roomaga.

Üllatavalt aktiivseks on muutunud president Dalia Grybauskaite - iga nädal tuleb Vilniusest algatusi ja ideid. Helsingis välja käidud otsust viia Venemaa sõjalaevastiku poolt Läänemerre sokutatud keemiarelvade probleem ÜRO tasandile tuleb pidada julgeks ja õigeks algatuseks.

Olen juba mõnda aega arvanud, et Grybauskaitest võib selles mõttes saada Vaira Vike-Freiberga mantlipärija, et teda rahvusvaheliselt tunnustatakse Balti regiooni poliitilise liidrina.

Ilves ja Kallas

Eesti riigipeal tuleks ehk senisest rohkem pingutada; välispoliitilist kogemust on tal rohkesti. Oli ju president Ilves see, kes ütles välja ülikriitilise seisukoha meie riigi seisu ja positsiooni kohta Euroopas ja maailmas: Estonia is a policy taker, not a policy maker. Selline lausung vääriks pikemat analüüsi ja loodetavasti seda ka tehakse.

Loodame, et Siim Kallas Eurokomisjoni transpordivolinikuna suudab luua uusi kontakte kõigi pealinnadega, kaasa arvatud Moskvaga. Venemaa raudtee juht Vladimir Jakunin ongi juba optimistlik uute transpordikoridoride avamise suhtes, näiteks laiarööpmeline raudtee Euroopast läbi Venemaa Kaug-Itta. Konkreetsete projektide ja kontaktide kaudu ummikseisuni jõudnud riikidevahelisi suhteid tervendada, õigemini, elustada on kindlasti proovimist väärt.

Loomulikult jääb meile oluliseks ka Läänemere strateegia. Vladimir Putini äsjane teade, et peagi avaldatakse riiklik tegevuskava Läänemere kaitseks, viitab sellele, et Eesti printsipiaalsest gaasijuhtmelisest vastasseisust on vähemalt niipalju kasu olnud.

Ohtlikult suur kriis

Euroopa Liidu majandus- ja finantskriis on praegu, mil Eesti valmistub eurotsooniga liituma, ohtlikult suureks kärisenud. Portugali välisvõlg on suurem kui riigi SKT. Hispaanial 91%, Kreekal 87% sellest, kõigil kolmel on eelarvedefitsiit üle 3%. Euro kurss langeb.

Sageli sügavalt vaimukas Rohke Debelak ennustas ühel hommikul, et juhtuda võib nii, et 1. jaanuaril on eurotsoonis vaid üks riik, ja see on Eesti. Seega oleme aastaid energiliselt liikunud tegelikult teadmata suunas. Kuid nüüd oleme meie igatahes kohale jõudnud.

Loodetavasti läheb siiski teisiti ja paremini, võimalik, et Euroopa saab lähitulevikus majandusvalitsuse. Kindlasti tasuks vähem kriitiline olla ka mõistete mitmekiiruseline Euroopa ning avangardiriigid Euroopas suhtes. Hea, kui mõnelgi maal paremini läheb. Kunagi olid ka Kopernikus ja Galilei üksinda.

Ettekanne välispoliitika arutelul Riigikogus 11. veebruaril

[esiletõste]    ENN EESMAA: „Sageli sügavalt vaimukas Rohke Debelak ennustas ühel hommikul, et juhtuda võib nii, et 1. jaanuaril on eurotsoonis vaid üks riik, ja see on Eesti."

[pildiallkiri]

MODERNNE SÕJALAEV: Prantsusmaa kaitseminister Herve Morin kuulutas ootamatult külma sõja lõppu, teatades samas, et Moskva võib saada neli Mistral-tüüpi superlaeva, mille abil oleks võimalik mõni nigelama kaitsevõimega riik vallutada umbes tunni ajaga.

Kuni 600 miljonit eurot maksev Mistral võib  võtta pardale soomukeid ja koptereid. See sõjalaev saab peatuda ükskõik kus rannikuvetes, et väed maale saata.

Foto internetist

Jaga |