Õppelaenuvõlgnike suures arvus on süüdi ka valitsus

Nende kulutuste nimekiri, mida tuleb õpingutega seoses igakuiselt katta, on pikk - algab see kulutustega eluasemeüürile, kommunaalteenustele, toidule, raamatutele ning lõppeb mobiiltelefoni-, rõiva- ja transpordikuludega. Arvestades puudulikku riiklike toetuste süsteemi ja tudengite kehva majanduslikku olukorda, jääb mulje, et tegemist on riigi salakavala skeemiga, mis lükkab riigi kohustused koormana üliõpilaste endi kaela.

Uuringud näitavad, et õppelaenuvõtjaid on rohkem nende tudengite hulgas, kelle vanemad on majanduslikult pidevates raskustes või tulevad vaevu ots otsaga kokku. See sunnib tudengi ja tema perekonna veelgi karmimasse nõiaringi.

Õppelaenu ülempiir on 1920 eurot. Kui tudeng võtaks igal aastal õppelaenu, siis õpingute lõppedes, viie aasta pärast, ägab noor juba 9600-eurose võlakoorma all, mis vanas rahas võrdub umbes 150 000 krooniga.

See tähendab, et kõrgkoolidest tulevatel noortel lasub arvestatav võlakoorem. Võlg omakorda survestab tegema kiireid tööalaseid valikuid ega jäta aega järelemõtlemiseks või eneseotsinguteks, sest iga töö ju sobib, kui järgmisel kuul on laenumakse vaja juba jälle ära tasuda. Kindlasti avaldab selliselt kujunenud olukord mõju noorte pereplaneerimisele ja uue kodu soetamine lükkub kaugemasse tulevikku.

Õppelaen jääb kõrgkoolilõpetajale kaela otsekui raske kivi. On kindlasti näiteid neist, kes saavad laenumaksmisega edukalt hakkama, kuid tooni annavad pigem vastupidised juhtumid. Ilmselt seetõttu teavitas Haridus- ja Teadusministeerium eelmisel suvel võidukalt, et on hakanud võlgu senisest tõsisemalt ja tulemuslikumalt sisse nõudma. Õppelaenuvõlgnike suur arv viitab aga hoopis süsteemi probleemidele, mitte aga noorte endi tegematajätmistele.

Õppelaenu võlarattasse võib jääda kes iganes. Sel kevadel üllatas avalikkust uudis, et kuulus trikimees Jürgen Veber pole suutnud tasuda 5600-eurost õppelaenuvõlga. Veber tunnistas, et tal ei olnud lihtsalt raha võla tasumiseks ja et tal on selle pärast häbi.

Riik on varemgi antud lubadustest tegelikult taganenud. 2009. aastal lõpetati õppelaenu hüvitamine lastevanematele ja riigitöötajatele nädalase etteteatamisega. Hoolimata valitsuserakondade poliitikute korduvatest lubadustest ei ole see teema lahendust leidnud.

2010. aasta sügisel kogusid kodanikeühendused toetusallkirju õppelaenu hüvitamise taastamiseks ja 17. novembril Eesti Üliõpilaskondade Liit andiski Riigikogu esimehele Ene Ergmale üle 12 725 allkirja, et õppelaenude hüvitamist jätkataks. Enne Riigikogu valimisi lubaski IRL-i endine esimees Mart Laar, et õppelaenu hüvitamise teema leiab lahenduse. Kuid need lubadused ei ole paraku pidanud vett.

Kuni õppetoetuste süsteem ei paku piisavalt tuge, langevad noored jätkuvalt laenulõksu, mis toob riigile rohkem kahju, kui nirudelt õppetoetustelt kokku hoitakse.

Olen seisukohal, et õppelaenu tagasimaksmisel ei tohiks lüüa kõiki ühe mõõduga, vaid tuleb arvestada kõrgkoolist ellu astuva noore käekäiku ja tegelikke sissetulekuid. Õppelaen peab olema tudengile vaba valik, mitte sundolukord. Õppelaenu võttes tuleks hoolikalt läbi kaaluda selle vajalikkus ja eesmärk, sest tänases olukorras võib laen osutuda kavalaks lõksuks, millest üle saamine võtab kaua aega.

KESKMÕTE: Õppelaen jääb kõrgkoolilõpetajale kaela otsekui raske kivi.

JAANUS RIIBE, Keskerakonna Kesklinna piirkonna aseesimees

Jaga |