Tulevikus on Riigikogus viie asemel kolm parteid

Kõlab loogiliselt - keegi ei väida ju, et konservatiivne ja rahvuslik või ka eurokriitiline valija on Eestis muutunud kadunud nähtuseks. Oleks justkui loogiline, et midagi vastukaaluks praegustele vasak- ja paremliberaalidele tekib. Paraku pean pigem tõenäoliseks, et järgmises Riigikogu koosseisus on viie asemel hoopis kolm parteid.

Kautsjon konfiskeeritakse

Eesti poliitikal on üha vähem pistmist tavaloogikaga ja üha enam pistmist võimuloogikaga. Võimuloogika on tegelikult üsna lihtne: võim kaldub vääramatult koondumisele, ta ei salli konkurentsi, teda pole kunagi küllalt ja ta leiab alati õigustusi reeglite rikkumiseks kodanike vabaduste arvelt. Või nagu Briti poliitik ja ajaloolane lord Acton sedastas: „Võim korrumpeerub, ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt."

Eestis on võim korrumpeerunud üle kriitilise piiri ja siit edasi tuleb ainult üha varjamatum ning jõhkram kruvide kinnikeeramine. Olukorras, kus võimul olevad või võimuprivileege nautivad „opositsiooni" parteid ausas konkurentsis oma positsioone säilitada ei suuda, tulevad paratamatult mängu kõigepealt ebaausad võtted, ja seejärel - kui ebaausus on piisavalt paljude inimeste poolt läbi nähtud ning nad üles ärritanud - jõuvõtted.

Ausat poliitilist konkurentsi pole meil juba mõnda aega. Võim on järk-järgult ja alati õilsate õigustustega viinud sisse terve rea administratiivseid ja rahalisi meetmeid, mis praktikas välistab altpoolt tuleva konkurentsi parlamendiparteidele.

Partei tegemiseks peab olema 1000 inimest. Pole probleem, eks? Kui sa ei saa kokku 1000 inimest, kes annaks ülla ürituse nimel oma allkirja ja isikukoodi, siis pole sul valimistel nagunii mingit lootust.

Edasi tuleb kautsjon. Üksikult võttes ei tohiks ju 8700 krooni maksmine olla enamikule üle jõu käiv. Kui sul pole seda rahagi, mis kampaania tegemisest siis veel juttu saab olla? Aga korrutage see läbi 101-ga, ja see summa käib juba enamikul üle jõu. Ligi miljon krooni letti laduda lihtsalt selle eest, et sa saad praktiseerida oma põhiseaduses ette nähtud õigust kandideerida organiseeritult, oleks probleem isegi juhul, kui tegemist oleks tõepoolest kautsjoni ehk tagatisrahaga, mis pärast valimisi tagasi saadakse. Aga praeguste reeglite järgi see hoopis konfiskeeritakse kodanikualgatuse eest. Ent seegi oleks üksikult võttes ületatav. Mis ei ole ületatav, on olukord, kus koosmõjus eelmiste heidutustega tagavad allesjäänud neli parlamendiparteid endale igal aastal ligi 100 miljonit krooni partei toetuseks ning veel umbes 200 miljonit „poliitilist katuseraha" rohujuuretasandi lojaalsuse ostmiseks. Igaüks, kes teab midagigi ausast konkurentsist, mõistab, et minna konkureerima turul sisse söönud jõududega, kes saavad lisaks veel priskelt subsiidiume, on täiesti lootusetu üritus.

Struktuurid poliitikas

Sellest kõigest peaks piisama mõistmaks, miks luuseritest tühikargajad rahvuslased ei ole pärast lõputut punnitamist mingit tõsist poliitilist üritust lendu saanud. Ometi pole need ainsad abinõud, millega kartelliparteid enda positsioone kaitsevad.

Oleme tänaseks jõudnud arengufaasi, kus poliitika kujundamisel on appi võetud ka riigi julgeolekuaparaat või, nagu Villu Reiljan armastab öelda, struktuuride kallutatud jõud. Eestis on rutiiniks meilivahetuse ja telefonivestluste jälgimine võimude jaoks ebamugavate isikute puhul. Igaüks, kes loeb kaitsepolitsei aastaraamatut, saab ametliku kinnituse, et organisatsioon tegeleb usinalt poliitilise politsei tööga. Ametlikult on kõik, keda luubi all hoitakse, äärmuslased; tegelikult märgib silt „äärmuslane" aga üha rohkem kõiki neid, kes ei ole vait või nõus. Ja kapo pole sugugi ainus „struktuur", mis sellega tegeleb. Ning Eesti asutused pole ainsad, kes siin aktiivselt tegutsevad.

Siinkohal, muide, osutub ülimalt kasulikuks nõue omada 1000 inimest partei asutamisel. Ühelgi kodanikuorganisatsioonil pole ressursse ega oskust vältida nii suure hulga inimeste sekka nuhkide ja provokaatorite sokutamist, kes kriitilisel hetkel mõne tüli üles kisuvad, organisatsiooni liidritele kompromiteerivat raha või suhteid ette söödavad või organisatsioonile oma käitumisega lihtsalt hävitavat piinlikkust valmistavad. Lisaks lihtsalt sündmuste kulgu jälgivad ning aktiivsete inimestena tasahilju võtmekohtadele loksuvad.

Me oleme kõiki neid võtteid näinud. Rahvaliidu häving ja suures osas ka roheliste mandumine oli paljuski loomulikult tingitud kõige labasemast ahnusest ning rumalusest, aga ainult naiivsed inimesed saavad arvata, et neid ei aidatud süstemaatiliselt. Ja veel naiivsem peab olema, et arvata, nagu ei võiks - tahtmise korral muidugi - ükskõik millise teise partei suhtes käivitada samasugust väljasuretamisoperatsiooni.

Järg jõuab Keskerakonnani

Väga tõenäoliselt selletaoline operatsioon järgmise nelja aasta jooksul käivitataksegi ja sihtmärgiks on viimane alles jäänud mittevalge partei ehk Keskerakond. Idarahaskandaal, mis ju samuti näitab, kui suurt rolli meie poliitikas mängivad mehed mustas, on vajaliku pinna ette valmistanud.

Selleks et tõrjuda Keskerakond võimult Tallinnas ja hävitada sel moel nende viimane oluline platsdarm võimutaotlusteks riigi tasandil, püüavad konkurendid ilmselt iga hinna eest lülitada Savisaart mingil moel mängust välja enne 2013. aasta sügisel toimuvaid kohalikke valimisi.

Rekordiline häälesaak äsjastel valimistel tähendab, et partei lihtliikmeskond ei lase juhti lihtsalt välja vahetada, samas suurem osa taibukamatest prominentidest seda salamisi pooldab. Niisiis on kõige loogilisem, et Savisaarele üritatakse korraldada mõni järgmine skandaal või skandaalide rida, mis annaks partei „progressiivsetele" juhtfiguuridele, kes praegu vaevu oma mässumeelt taltsutada suudavad, ettekäände nõuda juhi vahetust.

Kõik teavad, et seda ei juhtu, kuna lihtliikmed võitlevad isakese eest surmani. See polegi aga eesmärk. Eesmärk on tekitada parteis lõhenemine, mille käigus oluline osa viisakamaid keskerakondlasi üllaste pooside saatel parteist ära hüppavad ning sotside ja vähemal määral ka reformikate poolt tubli töö eest üles korjatakse. Sellega paralleelselt toimub partei edasine paralüseerimine rahastamiskanalite kinni pigistamise abil.

Ning nii kange võitleja, kui Savisaar polegi, rahatuna ja kodusõja järel oma aastatega üles töötatud esimese ešeloni poliitikute poolt hüljatuna, läheb ta valimistele ikkagi vastu võtma ei midagi vähemat kui hävingut.

Mis ongi eesmärk. Järgmises Riigikogus poliitiline pluralism mitte ei suurene, vaid väheneb. Punker betoneeritakse veel kõvemaks. Sissejäänud on aga kõik laitmatult eurolojaalsed ning instinktiivselt liberaalsed. Kõik ülejäänud on ohtlikud äärmuslased, kellega tegelevad juba organid.

MARTIN HELME, kolumnist

Artikkel ilmus 26. märtsi Õhtulehes

[fotoallkiri]  SINIMUSTVALGED ÕHUPALLID LAHKUMAS: Helme kirjutab erakondade vähendamise metoodikast, kuid eriti huvitav on, et vaenatakse just eestikesksemaid erakondi - globaalpoliitika teostajad IRL ja Reform on paipoisid.

Jaga |