Võtaks õige härjal sarvist

Esimene sarv: majanduskasv

Mis meil kasvab ja kui suureks? Läheme suurelt väiksele ja vaatame majanduskasvu ühe pere piires. Kui sellel perel on kõik hädavajalik ja lihtsalt vajalik olemas, siis tekib küsimus, miks neil peab olema ühe asparaaguse asemel kaks, ühe külmiku asemel mitu ja hulk asju veel tagavaraks, et saaks öelda: „Meil on nii palju asju, et tuleb hankida suurem elamine.“

Kas mittevajalike asjade mahutamiseks suurema elamise soetamine on majanduskasv või on see ahnusest tingitud sundus? Hirm ilmajäämise ees? Meenub Vladislav Koržetsi ilus lugu kogupere südasuvisest mooside sundsöömisest, sest marjad olid juba valmis ja uute mooside jaoks oli purke vaja. Tänase seisuga ei ole keegi meist sunnitud oma asju lõhkuma, et saaks uusi peale osta – asjad lagunevad „õigel ajal“ ise.

Võtan kokku: majanduskasv ei ole ebakvaliteetsete ajutiste asjade ajuvaba ületootmine, vaid heade asjade, tavade, mõtete igikestvus. Koleda näitena toon siia juurde pisut kohatult Tallinna ilusa vanalinna ja ülejäänud linnaosad. Kas Lasna-, Musta-, Õis- ja muudest mägedest saavad 500 aasta pärast Euroopa arhitektuuripärlid või jääb ka siis pärliks tänane Tallinna vanalinn?

Teine sarv: tööviljakuse kasv

See toovat parema sissetuleku. Eeltoodud majanduskasvu kirjelduse taustal tagab tööviljakuse kasv pideva uute asjade juurdetegemise; tema eeltingimus on vanade asjade õigeaegne lagunemine, sest muidu ei saaks ju uusi teha ja majandus ei kasvaks.

Meenub ka 1966. aastal Loomingu Raamatukogu seerias ilmunud Corey Ford’i teos „Mötlemise õpetus“, kus oli naljapilt vanast töötajast, kes osutab noorele töötajale ühte nuppu juhtpuldil ja ütleb: „Eriline sümpaatia on mul just selle nupu vastu. See teeb ära kogu selle töö, mida tegin mina, kui ma siia tööle tulin.“

Kas te arvate, et pildil olev ätt tuleb tänagi tööle, vajutab nupule, mis tagab talle väärika kuupalga, ja ülejäänud 7 tundi 59 minutit on vaba? Kurb, aga ei, sest inimene on täna oma „tööviljakusest“ lahti seotud, et mitte öelda – ülearune. Lugesin ka ühe kaupluseketi suuvoodri väidet, et kassapidajate tööviljakust tuleb suurendada. Eesti keelde tõlkides tähendab see, et kassapidajate arvu vähendatakse, aga palka ei tõsteta, sest järjekorrad pikenevad. Või kuidas saab suurendada tööviljakust juuksur, kui kliente ei ole? Kuidas tõsta reaõpetaja tööviljakust? Aga lenduri oma?

Võtan kokku: tööviljakus saab kasvada vaid nii palju, et ta tagab mõistliku ning korralikult tehtud tulemuse, ja sõna ’tööviljakus’ ei tohi kasutada riiklikult hukka mineva majandamise varjamiseks. Koleda näitena toon siia juurde pisut kohatult meie paisuva „laiapõhjaliste“ istuvat „tööd“ tegeva seltskonna, kes põleb raugematus töövaimustuses, on kurnatud ja teeb kaheksa tundi päevas „midagi“. Erinevalt tavalisest „istuvat tööd“ tegevast traktoristist, on „laiapõhjaliste“ seltskonnal küll sisend, mille kaudu voolab süsteemi raha, ent ei ole väljundit; õigemini – väljund võiks ju olla, ent kui see jama, mis nad kokku räägivad ja kirjutavad, tõesti kõik välja pääseks meie igapäevaelu mõjutama, oleks elutegevus Eestis ka ammu lõppenud.

Kolmas sarv: töökohad ja haridus

Mäletan, kuidas üks tipp-pätt lubas enne valimisi uusi töökohti, valituks saades koondas suure hulga inimesi, nimetas nende ametikohad ümber, võttis väikese erandiga samad isikud tagasi ja kuulutas näo närviliselt tõmmeldes, et tema on oma sõna pidanud ja uued töökohad loonud. Sama mees kiitis kunagi uut arvutusmetoodikat, mis laskis Eesti SKP-l paista niisugune, et see meeldis Euroopa Liidule.

Kirjeldatud näilisuse jätkuks sobib näide hariduse arengust. Nimelt teatati ühest kõrgkoolist hiljuti, et hakatakse õpetama arvutimängude loomist, sest arvutimänge mängivat ja igasuguseid äppe näppivat järjest rohkem inimesi ja järjest kauem. Kas julgete vastata, miks nad seda teevad? Kas julgete vastata, mida kujutavad endast tänased „töökohad“ või mida kujutab endast tänane haridus, kus õpilane on kõigest pearahakandja?

Võtan kokku: suur osa „töökohti“ on selleks, et maksta inimestele sotsiaalabiraha tingimusel, et nad viiel päeval nädalas kaheksa tundi päevas toas istuks ega tänaval ei töllerdaks; ärgu mässaku, las parem imiteerivad töötamist! Koleda näitena toon siia juurde igasuguste arvandmete nõudjad, kelle tegevuse tulemust ei suuda mitte keegi kontrollida, kasutada ega õieti hoomatagi.

Kolme sarve olemus

Meil ei tehta enam asju, mida saaks pärandada. Meil ei tehta ka asju, mida saaks parandada. Meil tehakse järjest rohkem asju, et nendega majanduskasvu nimel järjest kiiremini asendada lagunevaid pseudoasju ja suurendada inimesesarnaste olendite lokkavat lollust. Järjest vähem inimesi peab tegema järjest rohkem asju, mis lähevad järjest kiiremini katki, mis omakorda peab tagama ajaviite järjest suuremale hulgale täielikult eesmärgi kaotanud raamistatud ajutegevusega inim-ülalpeetavatele enne kui nad...

Jah, enne kui nad..?

Järeldan lähivaates, ei tungi isegi Euroopasse: Eesti rahva „aktiivsem“ osa on krooniliselt haige, sest ta valib juba üle inimpõlve end „juhtima“ vurlesid ja nüüd ka teise ja kolmanda põlve vurlesid. Ja valitud vurledele annavad etendusi nende endi paika sokutatud kohalikud kiltrid, kupjad, aidamehed oma ettekandmisetendustes.

Meie riik on end rahvast täis söönud ja rahvas hakkab otsa saama. Kogu lootus on meie rahva „passiivsemal“ osal, kes oma evolutsioonilist kohust järgides, igapäevast tööd tehes põikleb kõrvale „riigi“ antavate „hoolitsevate“ matsude eest ja teeb kõik, et kesta läbi aegade. Hoidkem siis ühte, „passiivsed“, tehkem oma igapäevatööd ja vältigem vurlestuvaid tühikargajate erakondi!

 [esiletõste]  Meil ei tehta enam asju, mida saaks pärandada, meil ei tehta ka asju, mida saaks parandada, meil tehakse järjest rohkem asju, et nendega majanduskasvu nimel järjest kiiremini asendada lagunevaid pseudoasju ja suurendada inimesesarnaste olendite lokkavat lollust.

MARGUS LEPA, Nõmme Raadio

Jaga |