Pronksiöö tagajärjeks kujunes re-integratsioon

Hommikust kuni hiliste õhtutundideni liikus Sõjaväekalmistule katkematu inimvool. Autoga polnud võimalik bussijaamast kaugemale saada. Pronkssõdurile kasvas ümber tohutu lillemüür.

Meie rahvusradikaalid võivad Pronkssõdurit nimetada okupandiks, kuid nende jaoks, keda süda 9. mail Sõjaväekalmistule sundis minema, kehastab ta fašismi vastu võitlejat, kes vabastas Euroopa pruunist katkust, ning nende meelest on solvav, kui fašismivastase rinde võitlejat okupandiks nimetatakse. 9. mail Pronkssõduri ees auvalves seisnute ja rohkelt fotografeeritute nägudel peegeldus uhkustunne. Meie tark valitsus koos oma tarkade nõuandjatega aga tahab neidsamu inimesi „integreerida“ – püüab veenda, et Pronkssõdur sümboliseerib okupanti.

Kõnelesin ühe venelasega, kes on Eestis sündinud ja üles kasvanud. Ta räägib vabalt eesti keelt, kuid talle pole antud Eesti kodakondsust. Kuni Pronksiööni oli ta oma „Eesti eluga“ rahul, kuid pärast Pronksiööd ta enam eesti keeles ei suhtle – tema enda sõnul senikaua, kuni Pronkssõdur pole vanas kohas tagasi. Tõnismäelt eemale tõrjutud venelased tunnevad, et eestlased neid ei austa, ja et seepärast peavad nad ühte koonduma ja oma õiguste eest võitlema hakkama.

VÄINO PÄRNPUU, Tallinn

Jaga |