Kümme käsku pole Eestis üldkehtivad

08. märts 2006


Kesknädala küsimustele vastab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder

Seoses tervet Eestit vapustanud mitme järjestikuse jõhkra mõrvaga paistab, nagu ei kehtiks meil enam üldse piiblikäsk „sina ei pea mitte tapma". Milline on kiriku diagnoos ühiskonnas toimuvale?

Diagnoosi panna on alati riskantne. Ühiskond on keeruline ja pole kirjeldatav paari üldistusega. Kaasaegsest Lääne ühiskonnast kõneldakse kui riskiühiskonnast. Eesti kiire ja vastuoluline areng ilmselt mitmekordistab siinseid riske. Oleme tahtnud vabadust, ent ei taju alati selle piire. Mida liberaalsem ja kõikelubavam eluhoiak, seda suurem on riskioht.
Arenenud demokraatiad on põhjalikult tegelnud riskide ennetamisega. Nende suureks kapitaliks on säilinud kultuuritraditsioon, sealhulgas rahva enamiku kuulumine kirikusse, toimiv religiooniõpetus ja ka kümne käsu tunnustamine eetilise normina.
Ei saa väita, et kümme käsku oleksid Eestis üldkehtivad. Nende aktsepteerimine on usuküsimus ja nagu teame, on kristlased meil vähemuses. Sarnastel eluväärtustel on muidugi ka teisi allikaid ning enamik inimesi tajub vahet õige ja vale vahel. Samas ei ole teatud moraalsed tõekspidamised siiski üldkehtivad, iseeneslikud ja endastmõistetavad. Kui ühiskonnas on ühtaegu käibel väga vastandlikud väärtushoiakud ja ideaalid, kui eetilistes alustes pole kokku lepitud, kaotab mõnigi pinna jalge alt ja langeb musta auku.
Edule ja naudingule orienteeritud maailm kujuneb mängumaailmaks, ruletiks, kus võib kõigega riskida ja kõik kaotada. Kui pole usaldatavat ja turvalist kasvukeskkonda, suureneb kindlasti nende arv, kes teistele ohtu kujutavad. Usun, et eelmisel aastal alanud diskussioon püsiväärtuste ja eetilise ühiskonna teemal on inimeste eluterve reaktsioon kujunenud olukorrale.

Mida saab Eesti suurim kirik, EELK, kujunenud olukorras ise ette võtta?

Luterlik kirik on üks suuremaid püsivalt väärtuspõhise eluhoiaku ja moraalinormide levitamisega tegelevaid kogukondi Eestis. Leeriõpetuse kaudu on tuhanded inimesed vabatahtlikult tunnistanud endale siduvaks ka eelnimetatud kümme käsku. Mõistagi ei saa kirik kontrollida ja vastutada, kui hästi see hea tahe tänases ühiskonnas alati realiseerub. Samas pakuvad kogudused võõrandumist soodustavas keskkonnas inimlikku tuge ja sidusust, mis aitab vähendada väärkäitumiste arvu. Ka ohvriabi liikumises olime algatajad. Paljud kogudused tegelevad otseselt sotsiaaltööga. See kõik loob turvalisust.
Kriiside ja õnnetuste puhul oleme kutsunud kogudusi üles abivajajaid operatiivselt aitama. Nii oli ka tänavuste talvekülmade ajal. Abistajaid oli mitmel pool.
Kindlasti saab kirik olla teatud mõttes rahva südametunnistuseks, algatada ühiskonnas laiemat arutelu õigluse, vabaduse ja vastutuse teemadel. Eelmise aasta lõpul korraldasime avalikkuse tähelepanu leidnud konverentsi kristlikest väärtustest ja andsime välja dokumendi „Kiriku sotsiaalne sõnum". Mõlema materjal on leitav EELK koduleheküljel. Selles suunas tahame jätkata ka tulevikus.

Mida võiks saavutada Eestis tegutsevate eri konfessioonide koostöös?

Siinsetel kirikutel on pikaajalised ja tihedad koostöösidemed Eesti Kirikute Nõukogus. Sellega on hõlmatud valdav osa Eesti kristlaskonnast. Ühiselt koordineeritakse kaplanite tööd kaitseväes ja vanglas, religioonisaateid meedias, religioonisotsioloogilisi uuringuid, avaldatakse eluväärtusi puudutavaid seisukohti jne. Üheskoos oleme avaldamas toetust abielu ja perekonna väärtustamisele seadusandluses.
Kuigi teiste usunditega on suhted tagasihoidlikumad, on vähemalt ajaloolistel religioonidel ühiskonnas kaunis sarnane roll – see on sidusust, kollektiivset vastutust ja moraalset eluhoiakut loov. Kui ka mingil tasandil võib näha konkurentsi ja konflikte, on teatud põhiväärtused ühised. Eestis võiks eri konfessioonide koostöö kaasa aidata mõistliku kokkuleppe saavutamisele religiooniõpetuse tõhusamaks korraldamiseks üldhariduskoolis.
Kuulub see ju paljudes maades (näiteks ka Soomes) olulise tegurina noorte eetilise kasvatuse kontseptsiooni. Inimesest, kes arvestab Jumalaga, ei saa kuigi tõenäoselt vägistajat või röövlit. Hoolivus ja armastus on kindlasti see, mida üheskoos oma ühiskonnas levitada saame.

Milline võiks olla retsept usuorganisatsioonide ja teiste Eesti institutsioonide ühistegevuseks?

Teisisõnu: mis võiks ühendada rahvast? Küllap need ongi sellised veidi abstraktsed ideaalid ja üldmõisted nagu armastus, hoolivus, ausus, vastutus, lisaks üllad eesmärgid ja ideaalid. Kaunis raske on neid asju kiire ja käegakatsutava kasu seisukohalt põhjendada. Nad nõuavad usku. Usku, et oleme suutelised organiseeruma ja töötama selliste ajatute põhimõtete alusel. Aga just neid järgides ei tohiks keegi jääda oma muredega üksi, iseäranis nõrgad ja abivajajad. Sidus ja ennastkontrolliv ühiskond suudab paremini kaitsta oma kodanikke, loob suhtumist, mis välistab ründed kaasinimese vastu.
Tuleb ületada teatud vastuolu kodanikuühenduste ja erakondade vahel, et täpsemini ja õiglasemalt jagada vastutus ja ülesanded. Mida suudab riik, mida suudame omaalgatuse ja väärtushoiakute kaudu? Oma kogemuste põhjal julgen väita, et ühiskonna tervendamise nimel on Eesti erakonnad suutelised koostööks. Sellist valmisolekut olen kohanud ka mitmesuguste institutsioonide ja organisatsioonide poolt, samuti on selleks valmis kirik ja kogudused.
Üks võimalik tee võiks olla ühiste strateegiakonverentside läbiviimine. Olen selleks ise heal meelel kaasa aitamas. Tahan tänada kõiki, kes kiriku tegevust on toetanud - just see loob sünergia, millega kirik ühiskonda paremini teenida saab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)