Maailmale tähtis Tartu rahu

HERBERT VAINU,      23. mai 2001


Kesknädalas ilmunud Ando Lepsi järjeloo "President Meri lahendamata mõistatus" 18. aprilli osas väidab autor täie õigusega, et omal ajal oli Tartu rahuleping "ülemaailmse tähtsusega sündmuseks", "sai erineva ühiskondliku korraga riikide rahumeelse kooseksisteerimise võimalikkuse esmakogemuseks". Nõustun ka selle lepingu Eesti-poolse algataja ja allakirjutaja Jaan Poska nimetamisega meie kõigi aegade suurimaks poliitikuks.

Tartu rahu seostamine loo peategelase - Lennart Meriga - tundub mulle mõnevõrra kunstlikuna ja ajaloolisest kontekstist väljarebituna. Pigem pakuksid huvi Meri kui omaaegse juhtiva diplomaadi poja mälestused ja arutlused Teise maailmasõja eelsetest sündmustest.

Aastad 1919-1920

Eesti oli üks riikidest, kes 1918--1920 oli sõjajalal Nõukogude Venemaaga, eestvedajateks I maailmasõja võitnud Entente'i riigid. 1919. -- 1920. aastate vahetuseks kujunes välja omapärane viigisituatsioon, kus Nõukogude Venemaa ei suutnud revolutsiooni Euroopasse üle kanda, teised aga nõukogude võimu Venemaal kukutada. Rahu vajasid aga 1914. aastast kestnud sõjast kõik, kuid inertsist väljamurdmiseks oli siiski vaja poliitilist tarkust ja tahet. Siin oli esirinnas Eesti. Täpsemalt Jaan Poska, kes Versailles' rahukonverentsil käinuna jõudis veendumusele, et võimatu on Eesti eraldumises kokku leppida Venemaa valgekaartlastega, pigem juba punastega.
Poskal oli vääriline vastumängija -- Vladimir Lenin. Trotski püüe sõjalise jõuga Narva tagant peamiselt etnilistelt Vene aladelt Eesti väed välja tõrjuda vilja ei kandnud. Lenini algatusel otsustati kurssi muuta, tehes Eestile territoriaalseid ja muid järeleandmisi, rajamaks teed rahule Entente'iga. Nii sõlmiti veebruaris Tartu rahu, millega (nagu õigesti märgib A. Leps) Nõukogude Venemaa mitte ainult tunnustas esimesena Eesti Vabariiki, vaid Eesti tunnustas ka esimesena Nõukogude Venemaad.
Teiste läänepoolsete piiririikidega analoogilise lepingu sõlmimine venis Nõukogude Venemaal mitu kuud. Seega kujunes Eesti 1920. aasta jooksul ainsaks auguks, mille kaudu hakkas käima Vene-Lääne kaubavahetus.

Aastad 1939-1940

Tihtipeale hüpatakse Tartu rahust rääkides otse üle Molotov-Ribbentropi paktile. Seda teevad kahjuks isegi ajaloolased, kes väga hästi teavad, mis juhtus vahepeal. Nii luuakse lihtsustatud ja ebaõige pilt, nagu oleks Eesti Vabariik kahe maailmasõja vahel olnud väike valge ingel, keda suured mustad kuradid hakkasid oradega põrgutulel keerutama. Rahvusvaheliste suhete subjektina kandis aga Eesti Vabariik kaasvastutust sündmuste arengu eest, mis viisid Teisele maailmasõjale ja selle käigus Eesti Vabariigi hävimisele.
Võimule tulnud Hitler kuulutas oma põhivaenlaseks bolðevismi ja Nõukogude Liidu. Polnud välistatud, et see viib nendevahelisele sõjale. Mõlemad riigid püüdsid positsioone kindlustada puhvertsoonis, sh Balti aladel. Soome, Läti ja Leeduga võrreldes suundus Eesti välispoliitika kõige selgepiirilisemalt Berliini rüppe, kellel lubati peremehetseda ka talle sõjaks väga vajaliku Eesti põlevkivi tootmises.
Kui Molotov-Ribbentropi paktiga jaotati mõjusfäärid ning hitlerliku agressiooni esialgseks suunaks sai Lääs, esitas Nõukogude Liit esimesena just Eestile nõudmise oma vägede sissetoomiseks ning tihedamateks poliitilisteks suheteks. Kui peaaegu aasta hiljem olid Hitleri väed purustanud Prantsusmaa ning päevakorrale kerkis taas võimalik sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, inkorporeeriti eeldatavaks sõjaplatsdarmiks või -tsooniks muutuv Baltikum Nõukogude Liidu koosseisu.
1945. aastal revideeriti Vene NFSV -- Eesti NSV piiri, nii et põhiliselt need venelastega asustatud alad, mis Tartu rahulepinguga jäeti tolleaegsele Nõukogude Venemaale väga tähtsatel majanduslikel-poliitilistel kaalutlustel Eestile, läksid Vene NFSV koosseisu.

On aasta 2001

Puhtjuriidilisest vaatepunktist võib muidugi tõstatada Tartu rahu piiride taaskehtestamise. Kuid teatavasti ei saa poliitikat päriselt juurale taandada. Olukord on 1920. aastaga võrreldes oluliselt erinev. Eesti poliitikud räägivad murega eestlaste osakaalu vähenemisest riigis. Tartu rahu piiride taastamine teeks selle küsimuse veelgi teravamaks. Eesti riigile annab praegu hoopis suuremat sissetulekut kui 1920. aastal Lääne--Ida ainsaks kaubateeks olemine Muuga sadam, mis ehitati mitte ainult Eesti NSV ressurssidega. Venemaa poolelt vaadates tähendab see kahekordset ressursside kulutamist. Tartu rahu piiride etnilisemaks revideerimine on selles osas mingil määral kompensatsioon. Pealegi lisanduvad Eesti sooviga astuda NATOsse julgeolekukaalutlused.
Eesti riigi eesotsas pole praegu Jaan Poska kaliibriga riigimeest. Vene-vastane huilgamine jätkub koguni kooliõpikutes. Ühe sellise autor on praegune peaminister. Venemaal pole mingit majanduslikku, poliitilist ega psühholoogilist põhjendust käituda territoriaalsetes küsimustes Eestiga nii nagu 1920. aasta veebruaris. Muidugi, kui üldine poliitiline kliima oleks teine ja mõlemal oleks tarku ja teineteise huvisid arvestada oskavaid riigimehi, võiks kompromisskokkuleppeni jõuda.
Mu tähelepanu äratas ka Kesknädala samas 18. aprilli numbris ja Lepsi järjelooga samal 11. leheküljel Roland Kiviääre artikkel "Mäng käib üle meie pea". Autor väidab, et nii USA kui ka Venemaa huvides on praegu hoolitseda selle eest, et võimekad inimesed ei pääseks Balti riikide etteotsa ning et neil on seal küllalt võimas agentide võrk asjade just niisuguseks korraldamiseks. Ma ei tea, kas lugu on nii, nagu Kiviäär väidab. Aga tõenäoline paistab see olevat. Autor tunneb ilmselt üsna hästi riikide välispoliitilisi tavasid ära kasutada luurevõrku oma eesmärkide elluviimisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)