Autorisaade või intervjuu?

FEJA RÄIM,      21. jaanuar 2004


Pühendatud Urmas Otile

Intervjuu, mis toimub autorisaate vormis, on suurepärane võimalus saatejuhile tema enda isiku näitamiseks. Kõik, mida ta küsib, on ennekõike selleks, et "to make HIM look good". Teisisõnu, et TEMA parem välja näeks. Kui kellelegi selline saade juhtida pakutakse, on see sõna otseses mõttes happy hour saatejuhile endale. Miks siis seda mitte ära kasutada?
Õigesti teebki see, kes laseb enda autorisaatesse vaid autoriteete ja valib nende hulgast isikuid, kes tema seisukohti toetaksid või tal paremana "välja paista" aitaksid. USA-s teeb samalaadset saadet Rush Limabaugh - äärmuslik parempoolne, kuid tal on ka 22 miljonit kuulajat! Tema telesaade ei õnnestunud nii hästi kui raadiosaade ja ta jätkabki seetõttu raadios. Oma talk show's ütleb ta ise otse eetrisse, et võtab vastu vaid nende kuulajate kõnesid, kes tal särada lubavad.

Saatejuht laseb särada vaid iseendal

Ka Eesti Kanal 2 "Happy Hour" on autorisaade, kuid siin pole saatejuhil eesmärk mitte niivõrd intervjueeritavate isikute arvamuste või poliitilise polaarsuse esitamine, kuivõrd ambitsioon lasta särada omaenda poliitikuvõimetel. Tellimustele kohandamist võimaldavat poliitilist seisukohta esitades viib see rada suurde poliitikasse, nii et istekoht valitute toolil, kui seda kunagi pakutakse, oleks võimalikult paremini makstud. Kasutades osavalt ära intervjueeritavaid kui materjali, teeb saatejuht panuse kuulsustele, kes tema võimalike häbematuste ees värisevad ja räägivad seda, mida tema tahab.
Sõnapaar happy hour tähendabki ju kõnekeeles seda, et sel tunnil saab "kaks (drinki) ühe hinnaga".
Autorisaade on üks selline zhanr - nagu lugu Playboyga -, vuih kui jube, kuid kodus salaja piilutakse ... Kui on jube, ära vaata! Kritiseerida on igaühel õigus, kuid see ongi taoliste saadete tegijate reklaam ja ta saab rohkem kuuljaid-vaatajaid ning tema nimi kerkib! Elementaarne.
Ajakirjaniku töö pole oma arvamuse esitamine, vaid teiste arvamuste vahendamine. Raporteerival ajakirjanikul ei tohi mujal kui eraelus olla oma arvamust. Ajakirjanikul ei saagi seda olla, sest kes teda siis enam usuks, kui ta oma arvamuse uudisesse paneb. Eesti ajakirjanikud ongi tasapisi juba seda reeglit tundma õppinud.

Mitte ajakirjandus, vaid manipulatsioon

Arvamust võib ja peab esitama kommentaator või intervjueeritav. Mingit sündmust või kellegi teise isiku arvamust valgustav ajakirjanik ei tohi samaaegselt olla kommentaator! Nii kommentaator kui ka kommentaar peavad (vähemalt lääne ajakirjandusreeglite kohaselt) olema selgelt identifitseeritud, et keegi ei ajaks kommentaatori arvamust segamini uudise või uudislooga. Kui ajakirjanik siiski omaenda seisukoha ja uudise sisu segamini ajab, saab alati öelda, et ta tegi seda tahtlikult. Siis nimetatakse seda propagandaks ja manipuleerimiseks.
Kuidas meedias erinevaid ajakirjanduszhanreid esitada, seda õpetatakse ülikoolis mitu head aastat ja ka see ei garanteeri veel mitte midagi. Head intervjueerijad on Larry King, Barbara Walters ja veel mõni. Nad ei esita kunagi oma arvamust ega hoiakut, kuid samas püüavad leida vastuseid küsimusele, mis on tähtis. Palju oleneb teemast ja isikust. Seda on võimatu selgitada. Küsige mõnelt kunstnikult, miks ta nii maalib, nagu ta maalib? Võimatu. Keegi pole jumal ega eeskuju, kes oskaks ainuõiget öelda. Intervjueeritava arvamus on tähtis, mitte intervjueerija oma.
Sellised on lood elitaarsemas ajakirjanduses.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)