Kolm poliitikat: politeia, poliitika ja postpoliitika

RAIVO J. RAAVE,      31. jaanuar 2007


Termin "poliitika" tähistab tänapäeval hoopis midagi muud, kui on selle traditsiooniline tähendus. Aristotelesel oli poliitika kõrgeim kunst. Kuna poliitika sisu on muutunud, siis on ehk otstarbekas nüansseerida mõisted ja need eristada.

Politeia oleks Platoni ja Aristotelese mõttes traditsioonilise ühiskonna poliitika, poliitika Macchiavellist alates modernse ühiskonna poliitika ja postpoliitika nüüdispoliitika.

Politeia kui inimese kollektiivse olemise vorm

Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni. Aristoteles nimetas inimest nii mõtlevaks kui ka poliitiliseks loomaks. See tähendas, et kõik mittepoliitiline oli ka loomadel olemas. Mida vähem oli inimeses poliitilist mõõdet, seda tuhmim oli tema vaim ning seda vähem oli temas väljendatud püüe Tarkuse ja Olemise poole – seda vähem inimlik ta oli.

Inimene on poliitiline loom seepärast, et ühiskond on talle loomulik keskkond. Politeia väljendab inimese kui ühiskondliku olendi vaadet minevikule, selle mineviku mõtestamist ja sellest tulenevate järelduste elluviimist.

Ühiskondliku suhtluse kaudu tunnetas inimene väliskeskkonna reaalsust. Siin puutus ta kokku sellega, mis on temast suurem, mis oli enne teda ja mis tuli pärast teda. Politeia kogemises tunnetas inimene, kuidas osa puutub kokku tervikuga.

Traditsioonilises ühiskonnas võime rääkida eesmärgi, õiguse, kollektiivse identsuse, väärtushinnangute, vägivalla ja selle legitimeerimise, hierarhia ja võimustruktuuri elementide ühtsusest. Politeia on valdkond, kus kasutatakse inimese kõrgemaid võimeid ühiskondlikes suhetes. Aristoteles nägi poliitikas inimese kollektiivse olemise kõrgeimat vormi.

Poliitika muutumine omaette institutsiooniks

Prantsuse filosoofi Deleuze´i järgi on kõik lõpuks poliitika. Meie Toomas Alatalu armastas omal ajal öelda, et ka poliitikaga mittetegelemine on poliitika. Väljaspool poliitikat on lihtsalt suletud individuaalne olemine. Deleuze´i koostööpartner psühholoog Félix Guattari ütleb, et poliitika algmed on ka inimese sügavates erootilistes impulssides. Ta nimetab neid „tahte mikropoliitikaks".
Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui ka traditsioonilise politeia kontekstis.

Tuleb kohe öelda, et mõlemal on erinevad ajaloolise lähenemise paradigmad.
Meie kaasaegne poliitika näeb kõike progressi ja arengu seisukohalt, traditsioonilistes ühiskondades valdasid aga tsüklilised või isegi regressiooni ą la "kaotatud paradiis" mudelid.

Poliitika moderniseerumine saavutas tipu sotsialismi läbikukkumisega, mis tähendas viimase suure alternatiivi kadumist liberaalse mudeli ees. Ei ole ju globaliseerumine midagi muud kui liberalismi üleilmastumine. Ja eks moderniseerumine olnud ju ka olemuselt inimese liberaliseerimine kõigest dogmaatilisest.

See tähendab Hegeli ajaloofilosoofias ja Fukuyama sotsioloogias tõepoolest ajaloo lõppu ehk kõrgema võimaliku ühiskonnaformatsiooni võidulepääsu. Järgnevat iseloomustab juba poliitika olemuslik vähenemine ning järkjärguline asendumine majanduse ja haldusega.

Saksa filosoofi Jürgen Habermasega polemiseerides võiks nüüd küsida: kas modernism on lõpetatud projekt? Kui vaatame politeia ja poliitika desakraliseerumise seisukohalt, siis on vastuseks kindel „Jah!".

Postpoliitika

Postpoliitika pole poliitika eitus, vaid poliitika kui moderniseerumise omamoodi absolutiseerimine, milles tähistaja ja tähistatav kaotavad sideme nii, et tähistatav kaob sootuks. Seda sideme katkemist tähistava ja tähistaja vahel iseloomustab nn poliitilise propaganda, poliitilise reklaami ja ka PR-i tekkimine. Need loovad suvalise tähistaja/märgi, mis võib täiesti erineda konkreetsest reaalsusest.

Postpoliitika on poliitika deontologiseerumine. Modernsest võimaluste võrdsusest saab reaalsuste võrdsus, kuid see toimub reaalsuse muutumisel võimalikkuseks – virtuaalsuseks. Identsus muutub ajutiseks ja mänguliseks. Hierarhiaid asendab võrgustik.

Väärtusi postuleeritakse vabalt, ja sama vabalt võidakse neid ka annulleerida. Katse anda mõningatele väärtustele ontoloogilist alust delegitimiseeritakse kohe võrgustruktuuri poolt. Valitseb singulaarsuste paljusus. Poliitika muutub üha enam virtuaalseks, tulles esile presentatsiooni ruumis, väljaütlemistes, meedias, eetri ja ekraani tasandil.

Postpoliitika on infoühiskonna poliitika. Seda iseloomustab info kui võim ja mediakraatia kui selle peamine kandja. McLuhani „media is a message" on õigem kui kunagi varem. Meedia võim on küll efemeerne, aga mitte seda vähem absoluutne. Meedia võim võib muutuda isegi totalitaarseks, aga samas ka kaduda sootuks.

Protsessi logistikat määrab seadus, kuid see ei puuduta sündmuste sisu, nagu ütlebki kurikuulus „juriidiliselt on kõik korras." Ilmneb uus nähtus, mida Hardt ja Negri nimetavad „biopoliitikaks". Postpoliitikas väärtustub mängu ilu.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)