Jüri Kutsar: 1980. aasta olümpiaregatt jääb Eesti jaoks ainulaadseks

Kuidas sattusid olümpiaregati Tallinna tuleteenistuse juhiks?

EÜE baasil oli mul varasemalt sidemeid olümpiaregatti läbi viivate inimestega. Tööleasumisel sai Moskva olümpiamängude purjeregati organiseerimiskomitee Tallinna osakonna (hiljem – valitsuse) juhataja Oleg Sapožnin minu otseseks ülemuseks. 1979. aastal toimunud Balti regatt oli aga olümpiapurjetamise peaprooviks.

 Kui suur oli know-how enne tuletoomise läbiviimist?

Know-how oli meil null. Alustasime nii, et oli tühi laud ja tool ning üks A4 paber. Meile ei antud eelnevalt mingit õpetust. Me ei saanud kuskil käia tutvumas, ei Kielis ega Helsingis, kus olid olümpiapurjeregatid olnud.

Tööd vastu võttes olin 25 ega osanud midagi karta. Me võtsime sisuliselt tühjalt kohalt asja üles. Tallinna kergejõustikuaktiiv ja vanemad kohtunikud aitasid meid väga palju. Miilits, julgeolek, liikluse korraldamine, meedia – kõigi valdkondadega tuli tegelda. Igalt poolt üritasime leida koostööalteid juhte, kes oma vabast ajast ja tahtest käisid koosolekutel asju läbi arutamas. Tol ajal polnud kerge igasuguseid kooskõlastusi saada. Pidin alguses mitu korda käima Moskvas suure orgkomitee ja pagunitega polkovnikute ees esinemas, et tõrvikteatejooks üldse ära kinnitataks ja selleks täiendavad finantsid eraldataks.

Ränka tööd tuli siis palju teha?

Tööd oli kõvasti. Sellega on aga niimoodi, et kuidas sa endale ise selle töö sõnastad. Me tegime innuga, ja raskused läksid meelest.

 Mis motiveeris selle tegevuse juures? Patriotism ei saanud see ju olla, sest, tänapäeva avaliku arvamuse kohaselt, te justkui töötasite võõrvõimu heaks?

Minu ja kõigi nende jaoks, kes siin olümpiapurjeregatti ette valmistasid ja läbi viisid, oli see ikkagi spordiüritus.

 See ei olnud poliitiline?

Absoluutselt! Me oleksime Moskva silmis väga edukalt oma tööd võinud teha, kui oleksime olümpiatule toonud näiteks rongiga Tallinnasse ja siit 4–5 tõrvikukandjaga viinud selle Piritale lahtisel autol, ja kõik olekski korras olnud… Võib-olla oleks mõni medaligi lõpuks rinda saanud?

Aga meie siin Eestis tahtsime viia tuletoomise rahvani. Koos kolleegidega mõtlesime, et see ei tohiks olla ju ainult Tallinna üritus – vaja oleks kogu Eestit haarata.

 Tutvustage olümpiatulega seotud tegevusi? Mida tegite selleks, et üritus jõuaks laiade rahvahulkadeni?

Võtsime aluseks, et Moskvas toimusid 22. olümpiamängud. Ja arvutasime nii: üks mees saaks tõrvikut kanda ja 22 võiksid olla eskordiks. Aga kuna Eestis oli 15 rajooni ja 6 vabariikliku alluvusega linna, siis tuli sellega juba 21 etappi. Pluss siis see viimane, kus Vaiko Vooremaa sõitis kaatriga tuletseremoonia-urni juurde.

Igas linnas ja rajoonis hakkasid kohalikud organisatsioonid ja spordiaktivistid korraldama staadionijookse, kus sai osaleda. Vaja oli välja selgitada olümpia tuleteatejooksus osalejad. Samal ajal valiti välja parimad kavandid jooksjatele vormi valmistamiseks.Ja siis need parimad valitigi kohalike poolt välja. Igast rajoonist ja linnast sai seega üks inimene tõrvikukandjaks ja 22 saatjaiks.

 Inimesi sai ikka väga palju kaasatud?

Üritus kasvas tõepoolest väga suureks. Alguses eelkõige tänu Eesti Reklaamfilmile ja Peedu Ojamaale. Toimusid iganädalased Reklaamfilmi otsesaated, kus saime mitu korda eetriaega. Hakkasime rahvale tutvustama, et selline suur üritus on tulekul. Väga aktiivselt tutvustas seda ETV spordisaadete toimetus eesotsas Toomas Ubaga.

 Kui kaua tuletoomise ettevalmistus kestis?

Poolteist aastat. See kulmineerus 3-päevase laagriga Jänedal, kus osalesid väljavalitud jooksjad. Laagrit juhtis Raimond Hallik. Seal arutati rütmi ja tuleteatevahetust.

 Kas see oli teile tol ajal teada, et tuletoomine kujuneb nõnda populaarseks?

Me lootsime seda. Meie ootuseks oligi, et inimesed tahavad tulla osalema, ja tahtsidki. Tuletoomisest endast kujunes nagu mini-laulupeorongkäik. Rahvast oli murdu tee ääres vaatamas. Meie eesmärk oligi, et kogu Eesti saaks sellest osa.

Olen mõelnud, et tolleaegsed tuletoojad on täna umbes 50-ndates eluaastates. Küllap nad on sellest sündmusest oma lastele ja lastelastele rääkinud. Kahju on vaid sellest, et tänapäeva noor põlvkond ei teagi, et selline asi üldse toimus. Kurb, et selline Eesti ajaloos ainukordne üritus nüüd maha vaikitakse.

Omal ajal käisime üritust tutvustamas koolides. Olümpiamehed Ants Antson, Jaan Talts, Rein Tölp jt. spordikuulsused lõid aktiivselt kaasa. See oli kõik noortele suureks eeskujuks.

 Kas tead, miks Vaiko Vooremaa valiti olümpiatule läitjaks?

Tean küll, me ju ise valisime Vaiko Vooremaa välja. Vaiko valiti välja selleks, et tulesüütaja oleks noor inimene, sest noored viivad elu edasi.

 Kas peale tema oli ka teisi tulesüütaja-kandidaate?

Igal tõrvikukandjal ja ka Vaikol oli üks varuinimene. Vaiko võimalikuks asendajaks oli tuntud purjetaja.

 Kas sinu töö lõppes sel hetkel, kui olümpiatuli süttis Pirita Purjespordikeskuse juures?

Ei, kindlasti mitte! Ära tuli ju see ka kustutada… Hiljem osalesin Moskvas olümpiamängude lõpetamisel ja lisaks tulid koostada aruanded. Aga tõepoolest, mul hakkas väga palju kergem, kui tuli süttis. Nagu ventiil oleks avanenud… Sest pinge oli ikka suur ja kruvis aina suuremaks, kuni tule süttimiseni.

Pärast seda olin vaba mees – vaata ise, kuhu tööle saad. Hiljem töötasin tootmiskoondises „Kooperaator“, olin peadirektori asetäitja. Ja hiljem olin ETK juhatuses, juba meie vabariigi ajal. Elu jooksul on igasugu asju tehtud. Praegu olen aga juba sisuliselt pensioniealine.

 Kas oli ka selline võimalus, et tuli ei sütti?

Ei olnud, sest kogu aeg oli ematuli kaasas. Mõlemad tuled olid Moskvast olümpiatulest saadud. Kui oleks tseremoonia ajal mingi äpardus juhtunud või kellelgi tõrvik ära kustunud, siis sellest varutulest oleks saanud uuesti süüdata.

 Kas Eestisse võiks veel kunagi olümpiatuli jõuda? On ju kõneldud siin koostööst Helsingiga?

Ma väga kahtlen. Näiteks regati võimalikkusest rääkides, sest millekski muuks meil pole šanssi üldse. Soomlastel endil on need võimalused tunduvalt paremad. Usun, et 1980. aasta olümpiaregatt jääb Eesti jaoks unikaalseks. Vaid suurriigid ja -linnad suudavad tänapäeval olümpiamänge läbi viia – kogu spordirajatiste ja infrastruktuuri väljaehitamine on ju meeletu töö.

 Kui vaadata, kuivõrd palju ehitati seoses olümpiaga välja Tallinnas, siis seda oli ikka väga palju.

Pirita tee laiendus – see oli ennem merepõhi ju. Lisaks ehitati välja lennujaam, Narva maantee alates Maneeži tänava nurgast. Suur purjespordikeskus. „Olümpia“ hotell rajati selle üritusega seoses. See kõik oli Tallinna jaoks suur hüpe. Lisaks veel teletehnika, mis jäi kõik siia. Tallinna linnajuhid eesotsas linnapea Ivar Kallioniga ja Tallinna Olümpiapurjeregati korralduskomitee esimees Arnold Green olid need, tänu kellele üldse saadi Tallinnale õigus olümpiaregatti korraldada. Selleks oli vaja omada nii Moskvas kui ka Rahvusvahelises Olümpiakomitees sidemeid, läks tarvis veenmisoskust.

 Mingeid intsidente seoses olümpiaga ma ei mäleta…

Intsidente polnud. Kõik laabus normaalselt. Turvameetmed olid tugevad. Rahvusvahelise Purjetamisliidu (IYRU) president Beppe Croce ütles lõpetamisel, et talle on kinnitatud, et see oli ajaloo kõige paremini korraldatud purjeregatt.

 Miks Eestis tänapäeval meenutatakse Moskva olümpiamängude purjetamisregatti nii vähe?

Ka Eesti Olümpiakomitee puhul ei kuulnud ma mingeid sõnumeid seoses 35 aasta möödumisega regatist. Kurb, kui spordijuhid ise ei juhi sellele tähelepanu. Samas olen lugenud maakonnalehtedest, et mitmed inimesed, kes osalesid tulejooksus, käivad siiani koos.

 President Toomas Hendrik Ilves elas Moskva olümpia ajal USA-s ja temale seostub kõik, mis 1980. aastal siin tehti, negatiivsusega. Võib-olla seetõttu ei julgegi meie spordijuhid väga avalikult purjeregati-tähtpäevi tähistada ja pigem üritavad praeguste võimurite arvamuste järgi joonduda?

Mingi mitteobjektiivne kartus kindlasti on. Meile oli see puhtal kujul spordiüritus. Me ei saanud ega osanud kuskil mujal oma elu elada. See elu elati siin ja sellest elust osati võtta positiivne osa. Elasime aktiivselt, tegime sporti, korraldasime üritusi. Ja need ei olnud mitte halvemad kui praegu.

 Mis jätab tänases spordijuhtimises soovida?

Kõik on liiga ametlik. Aga spordijuhtides peaks olema enam sisemist põlemist. Sport on selline valdkond, kus sa pead olema hingega selle taga. See ei ole ka koht, kus teha kellast-kellani-tööd. Spordijuhtimine peab olema aga nagu treeneritöö, et ka õhtul magama minnes mõtled veel oma kasvandike peale. Lihtsa ametnikutööga ilmsesti edu ei saavuta. Ma võin eksida, aga nii praegu kõrvalt vaadates näib.

 Millise spordiga ise tegelesid?

Spordikoolis olen lõpetanud korvpalliosakonna. Olin aastaid Käsipalliliidu juhatuses.

 Olen tähele pannud, et meie tippsportlased kipuvad pärit olema vaid maalt: Andrus Värnik Antslast, Gerd Kanter Vana-Vigalast, Heiki Nabi Hiiumaalt jne. Miks see nii on?

Maal on pered maast-madalast oma lapsi õpetanud tegema tööd. Linnalastel, kes elavad korteris ja kus ümbritsev keskkond pole looduslik, on kindlasti raskem läbi lüüa. Hea on aga see, et järjepidevus pole siiski kadunud – ka nüüd tuleb tublisid noori sportlasi ikka peale.

Intervjueeris  INDREK VEISERIK

[fotoallkirjad]

ÜLE-EESTILINE TULETEATEJOOKS: Moskva olümpiamängud kandsid järjekorranumbrit 22. Seetõttu otsustati olümpiaregatti korraldanud Eestis, et suures teatejooksus on igast rajoonist ja linnast üks inimene tõrvikukandjaks ja 22 saatjaiks. Kuna Eesti NSV-s oli 15 rajooni ja 6 vabariikliku alluvusega linna, kujunes tuleteatejooks 21-etapiliseks; pluss viimane etapp, kus regati tuleläitja, 17-aastane Haapsalu 1. Keskkooli abiturient, kahekordne juunioride maailmameister jääpurjetamises ja NSV Liidu noortemeister purjetamises Vaiko Vooremaa sõitis Pirital kaatriga olümpiatuletseremoonia-urni juurde.

 TÄHTIS ÜLESANNE: Tallinna purjeregatile olümpiatule toomise korralduskomitee esimees Heino Sisask võtab tule Moskvas vastu ja toob Eestisse.

PINGE MÖÖDAS: Tallinna olümpiatuleteenistuse 25-aastane juht Jüri Kutsar võib kergemalt hingata – olümpiatule toimetamine Tallinna raekojast Piritale laabus viperusteta ja tuli süttis kümnete tuhandete inimeste pilkude all kenasti põlema. (Paremal foto Jüri Kutsarist tänapäeval.)

 MASKOTID: Moskva suveolümpiamängude maskott karupoeg Miška (vasakul). Tallinnas tehti purjeregatile oma talisman – hüljes Vigri.

Jaga |