Vara kahekordne tagastamine on õigustühine

Tuleb tunnistada, et omandireformi seadused ei ole algusest peale võimaldanud tagastada Saksa Usaldusvalitsustele üle antud vara. Ümberasujatele kuulunud vara anti üle vabatahtlikkuse alusel ja võeti Eestis arvele riikidevaheliste lepingute alusel ning see vara kuulus toona kompenseerimisele samuti riikidevaheliste lepingute ja seejärel Saksa riigi poolt välja antud õigusaktide alusel. Nagu ka omandireformi aluste seadus (ORAS)  tõendab, nähti ette mistahes vara tagastamine ainult omandireformi seaduste alusel. ORAS § 3 määrab kindlaks omandireformi objekti ja tagastamise korra ega sisalda tagastamisele kuuluva vara loetelus Usaldusvalitsusele üle antud vara.

 Kui ORAS 1991. aastal vastu võeti, sätestas selle rakendusseadus täiendavalt, et ümberasujatele kuulunud vara ei kuulu tagastamisele. Vastavad selgitused ORAS-e rakendusseaduse osas on Riigikogus rakendusseaduse vastuvõtmise eel esitanud Liina Tõnisson. Kõik põhjendused, miks seda vara ei saa käsitleda õigusvastaselt võõrandatud varana, on Riigikogu istungi stenogrammis kirjas.

Riikidevahelised lepingud on olemas

Usaldusvalitsusele üle antud vara kohta märkis ka ORAS § 7 lg 3, et seda vara puudutavad küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega sätestatud korras. Oli ilmne, et see kord oli ORAS-e ilmutamise ajaks juba ammu olemas. Neid ORAS § 7 lg 3 meenutatud riikidevahelisi lepinguid oli tolleks ajaks sõlmitud vähemalt kolm – seoses Eesti–Saksa Usaldusvalitsuse loomisega, seejärel ka seoses NSV Liidu – Saksa Usaldusvalitsuse loomisega enne Teist maailmasõda; lisaks on olemas 1952. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud leping, mille alusel Saksamaa korraldas kompensatsioonide väljamaksmist.

Selle lepingu tekst ja muud asjassepuutuvad materjalid on Justiitsministeeriumist saadud ja kohtule esitatud Rein Marki kohtuasjas. Kahe esimesega neist lepingutest nähti ette Usaldusvalitsusele üle antud vara arvele võtmine eesmärgiga see hiljem kompenseerida Saksamaal. Kolmanda lepinguga eraldas NSV Liit Saksamaale reparatsioonikahjude summa vähendamise arvelt rahalised vahendid NSV Liidu – Saksamaa Usaldusvalitsusele üle antud vara eest rahalise kompensatsiooni väljamaksmiseks ümberasujatele. Saksa riik omakorda on välja andnud kõik vajalikud seadused, mille alusel see vara Saksamaal kompenseeriti, kompensatsioonid on soovijatele välja makstud. Seega lahendati Usaldusvalitsusele üle antud vara eest kompensatsioonide väljamaksmine lõplikult juba 1950. aastatel.

Eesti keele tundja peaks selgesti aru saama, et ORAS § 7 lg 3 räägibki minevikus juba sõlmitud lepingutest, mille tõttu seda vara ei saa tagastada kui õigusevastaselt võõrandatud vara.

Selgituseks lisan, et kompenseeritud vara enam tagastamisele ei kuulunud. Nii pole ORAS § 17 lg 5 kohaselt omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul  enam õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Eestis aga asuti ka kompenseeritud  vara meelevaldselt tagastama ja tehti ilma igasuguse õigusliku aluseta kodutuks sadu inimesi. 

Manipulatsioonid õigusloomega

Kui meedias puhkes skandaal ümberasujate vara seadusevastasest tagastamisest, pöördus toonane Eesti valitsus huvigruppide survel Saksamaa poole ettepanekuga sõlmida uus leping, mis ikkagi õigustaks usaldusvalitsustele üle antud vara tagastamist Eestis, kuid Saksamaa on sellise lepingu sõlmimisest kategooriliselt ja üheselt arusaadavalt keeldunud. Saksamaa on oma keeldumist põhjendanud asjaoluga, et Saksamaa ei soovi võtta kaasvastutust teise riigi tegevuste eest.

Kaasnes ju selle vara tagastamisega inimeste deporteerimine ja poliitiline represseerimine, kuna Eestis eluruumide erastamise seadus keelas neil inimestel, kes tagastamisele kuulunud majades elasid, teistega võrdsetel alustel oma kortereid erastada. Inimeste massiline deporteerimine on  rahvusvahelise õiguse kohaselt käsitletav kriminaalkuriteona ega saa olla ühegi riigi siseasi.

Kolme kõnealuse rahvusvahelise lepingu ja Saksamaal välja antud õigusaktide näol on tegemist avaliku teabega. Need lepingud ja Saksamaal välja antud asjassepuutuvad õigusaktid on arhiivides olemas ja nende olemasolu poleks õiguse üldpõhimõtete kohaselt seetõttu enam isegi vaja kohtus tõendada.

Kahjuks Eestis jätkasid kohtud ja Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise Komisjonid ümberasujate poolt Usaldusvalitsusele eelmärgitud lepingute alusel üle antud ja kompenseeritud vara tagastamist huvigruppide survel. Oma tegevuse õigustamiseks  ja kohtutele surve avaldamiseks alustati manipulatsioone Eesti õigusloomega. Kõigepealt tühistati ORAS-e rakendusseaduse paragrahv, mis selle vara tagastamist keelab, ja korduvalt püüti tühistada ka ORAS § 7 lg 3, mis ilmselges minevikuvormis kõneles juba sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest.

Manipulatsioonidesse kaasati ka Riigikohus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.2007 kohtuotsus (RT III  2007, 5, 36) Vabariigi Presidendi taotluses tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, märgib küll punktis 34 järgmist: „Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et vaidlustatud seadus ei vasta põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele.“

Punktis 34 märgib kõnealune kohtuotsus: “Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium taotluse ja tunnistab Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.“

Vastuolu põhiseadusega

Kuid Riigikohus on samas andnud juhendi, mille kohaselt ümberasujate poolt usaldusvalitsusele üle antud vara ikkagi tuleb tagastada nagu õigusvastaselt võõrandatud vara. Sellise juhendi näol ei ole tegemist mitte seadusega, vaid kohtu seisukohaga, mis ei saa õigusriigis avalikus halduses olla tegevuse aluseks, kuivõrd Põhiseadusest tulenevalt puudub Eestis avalikus halduses seadusest vaba diskretsiooniõigus (suvaõigus). Seega ei ole ka Riigikohtul õigust avalikus halduses oma meelevaldset diskretsiooni narratiivina seaduse pähe peale sundida.

Õigusemõistmise üldpõhimõtete ja Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei saa Eestis kehtida põhiseadusega vastuolus olevad seadused. Seega ei saa kehtida ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seadus. Ometi on aga internetis Riigi Teatajas ORAS-e hetkel kehtivas tekstis üheselt märgitud, et § 7 lg 3 on ikkagi kehtetu. Sellises õiguslikus kaoses kaotavad aga sundüürnikeks tehtud inimesed jätkuvalt oma kodusid.

Samas on ilmne, et usaldusvalitsustele üle antud vara näol on tegemist seaduste alusel endise omaniku poolt üle antud ja seaduste alusel kompenseeritud varaga, mille tagastamiseks omandireformi raames puudub õiguslik alus.

FEJA RÄIM, sundüürnik

*) Saksa Usaldusvalitsus – Saksamaa valitsuse poolt Tallinnas Saksa konsulaadi juurde asutatud eriline Saksa korraldusasutis, millel oli seaduspärase volituse põhjal ülesandeks Saksamaale ümberasujate kogu varandust võtta valitsemisele, seda võimalikult viivituseta likvideerida ja lõplikult korraldada ning ühtlasi hoolitseda ümberasustatute võlgade jm kohustuste katmise eest. Saksa Usaldusvalitsus pidi tema poolt valitsetava vara valitsemisel, likvideerimisel ja lõplikul korraldamisel arvestama Eesti majanduslikke huve. (Ajalehest „Uus Eesti“ 16.10.1939) – Toim.

[illustratsiooni allkiri]

2009. aastal Jaan Õmbluse koostatud „Kaotatud kodud“ on raamat, milles käsitletakse omandireformi olemuslikke põhimõtteid ja tegelikku kulgu, kõrvalekaldumist kavandatud kursist ja reformi ülekohtuseid tagajärgi. Sundüürnike teemat ja sellega seotud probleeme aitab just see raamat paremini mõista.

Jaga |