Laialivalgunud Eesti rahvas

Olukord on ehmatavalt sarnane 1939. aastaga, mil Eesti eliit, abitult lohisedes sündmuste sabas, ei suutnud olukorda adekvaatselt juhtida. Ka täna ei suuda Eesti valitsuse ministrid oma primitiivse neoliberalistliku maailmavaate tõttu keerulistest majandusprobleemidest aru saada. Tunnetuslik ebaadekvaatsus paratamatult tingib rumalusi praktilises majanduspoliitilises juhtimises.

 Valitsus ei teadvusta kriisi

Valitsuskoalitsiooni on koondunud valdavalt degenerantsed isikud, kes tuleb riigi päästmiseks kiireimas korras välja vahetada kõrgema mõttetasandiga inimeste vastu.

Vahest leidub niisuguseid opositsioonis? Veendusin selles, et leidub, kui käisin detsembris endiste Eesti majandusministrite arutelul.

Teatavasti on neoliberaalide (Reformierakond ja IRL) arusaam riigi rollist majanduses primitiivne. Nende arvates tuleb vaid lähtuda nn Washingtoni konsensuse neljast punktist. ja ülejäänu teeb ära turu “nähtamatu käsi”. Koalitsiooni arusaamale majandusest kui väga lihtsast asjast vastandas end teravalt opositsiooni esindaja, kes rõhutas majandusprobleemide keerulisust.

Peale poliitilise jõu on opositsiooni koondunud ka majandusteadlaste ajud. Näiteks möödunud aasta 18. detsembri Eesti Päevalehes häbistas Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel neoliberalistlikke puupäid juba avalikult. Seega võib lootusrikkalt arvata, et valitsuskriis lahendatakse pärast kohalike omavalitsuste valimisi.

Paraku ei ole Ansipi valitsus ühiskonda piisavalt teadvustanud alles alanud kriisi ohtudest. Tegemist pole kaugeltki 1998. aastal toimunule sarnaneva majanduslangusega.

 Uus trend – rahvuslus

Edukaks toimetulekuks kriisiga tuleks meil eeskuju võtta USA eliidist, kes nihutas esiplaanile president Barack Obama. USA eliidi vastus kriisile ei ole kitsalt majanduslik, vaid kõikehõlmavalt ideoloogiline. Primitivistlik neoliberalistlik ideoloogia, mis ei suuda vastata kriisi keerulisele iseloomule, asendatakse palju keerulisemaga –  rahvusliku ideoloogiaga. Viimast väljendas ehedalt Obama valimissõnum: „Meie, olles ühtne natsioon, suudame muuta senist valet kurssi ja eelseisvatest katsumustest edukalt välja tulla!“

Eestis on aga sellesarnane pääsetee täna blokeeritud. Viimase mehhanismi seletas hästi lahti hiljuti Tallinna ?likoolis loengu pidanud Tartu ?likooli professor Marju Lauristin. Mõistet “rahvuslus” käsitatakse Eestis hoopis teises, algsele vastupidises tähenduses – siin neoliberaalset poliitikat ajavad poliitikud demagoogiliselt kuritarvitavad seda terminit.  Tänapäevases pruugis ei tähenda „rahvuslus“ enam positiivse sisuga eestlust, vaid hoopiski negatiivse sisuga russofoobiat ja Venemaa-vastasust.

Selle nähtuse iseloomustamiseks võiks kasutada Prantsuse sotsioloogide poolt käibesse toodud terminit “simulaakurlus”. Samas tegeles Lauristin ka ise simulaakurlusega, määratledes nõrka riiki propageerivaid selgelt neoliberalistlikke Isamaa ja Res Publica Liitu ning Reformierakonda poliitikamaastikul “parempoolseteks” parteideks. Sama lollust kordavad muidugi kajana ta õpilased meedias.

 Marju Lauristinil kodutöö tegemata

Parem-vasakskaala poliitikamaastikul orienteerumiseks pärineb Suure Prantsuse Revolutsiooni päevilt. Konvendis istusid kuningriiklased paremal, liberaalid ehk “soo” olid keskel ja radikaalid (sotsid) vasakul. Kuningriiklased (nagu tänased rahvuslased) olid tugeva riigi eest võitlejad, ning seepärast sobivad IRL ja Reformierakond rahvuslaste seltskonda samavõrd kui sadul sea selga.

Nõks on aga selles, et poliitiliste erakondade täpsemaks määratlemiseks kasutatakse veel ka sekundaarset vertikaaltelge (põhijaotuse täpsustamise telgi võib olla kümneid) – majanduse telge. Kuna parempoolsed majandusprobleemidega tollal praktiliselt ei tegelnud, siis hakatigi liberaalide majanduspoliitikat nimetama parempoolseks ja sotside majanduspoliitikat vasakpoolseks. Majandusfundamentalistidena on meie neoliberaalid võltsinud  majandustelje peateljeks ja majandusliku kriteeriumi alusel end hakanud nimetama “parempoolseteks”. Sellist simulaakurlust ei tohiks aga endale lubada professor Lauristin, kes eelnevalt oma loengus kinnitas, et ta ei ole majandusfundamentalist.

Klassikalise poliitilise määratluse järgi on tugevat riiki pooldavad rahvuslased parempoolsed, nõrka riiki propageerivad neoliberaalsed IRL ja Reformierakond aga vasakpoolsed.

Teisejärgulisel majandusskaalal on olukord aga vastupidine: neoliberaalid on tõepoolest parempoolsed ja rahvuslased on vasakpoolsed. Ainult teisejärgulises majanduslikus  mõttes on kirjanik Olev Remsul õigus, kui ta kuulutas rahvuslased vasakpoolseteks.

Seega on Eestil täna USA eeskujul adekvaatse vastuse andmine süvenevale kriisile teadliku rahvusliku ideoloogia ja poliitika abil blokeeritud, ning seda on teinud demagoogilised simulaakurid. President ja peaminister on ka avalikult deklareerinud, et Eesti välispoliitika ei tohi lähtuda rahvuslikest huvidest.

Ülaltoodu põhjal on Eesti väljavaated süvenevas kriisis üsna nutused. Seda on meile tagajärjetult üritanud seletada hõimuvelled soomlased.

Väljapääs peitub vast oma vaimu harimises, keerulise rahvusliku maailmavaate omandamises, eliidi degenerantseima osa väljavahetamises.

 ROMAN UBAKIVI, vaatleja

[esiletõste]   Tänapäevases pruugis ei tähenda "rahvuslus" enam positiivse sisuga eestlust, vaid hoopiski negatiivse sisuga russofoobiat ja Venemaa-vastasust.

Jaga |