Nädala juubilar Rudyard Kipling 140

Enn Eesmaa,      21. detsember 2005


Nobeli preemiaga autasustatud inglise kirjanik Joseph Rudyard Kipling sündis Bombay's 30 detsembril 1865. Tema tähtsuse ja tähenduse üle on aastakümneid vaieldud. Lugejad suuremat ei vaidle, nad lihtsalt võtavad kätte mõne järjekordse Kiplingi raamatu ja süüvivad sulemeistri poolt kujutatud maailma, mis kord tõepoolest ka olemas oli. Kõiges oma toreduses ja viletsuses. Lapsena hüüti poissi hellitavalt Ruddy'ks, ta isa oli kunstiõpetaja. Ruddy õpetajaks oli keegi kohalik, kes hoolitses selle eest, et Rudyard õpiks selgeks kohaliku keele. Kuueselt saadeti poiss Inglismaale, kus ta käis koolis ning pidi harjuma kehalise karistusega. Oma tollast elu ja tundeid käsitles ta hiljem mitmes teoses – romaanis "Valgus, mis kustus" ja ka mälestusteraamatus "Midagi minust", mis ilmus juba pärast autori surma aastal 1937. Kipling õppis koolis, kus valmistati noormehi ette armeekarjääriks. Kiplingil oli nigel silmanägemine ning ta ei kuulunud paremate õpilaste hulka. Kindralit temast ei saanud. Aastal 1882 läks Kipling tagasi Indiasse. Ta töötas ajakirjanikuna nii kohaliku kui ühe Briti ajalehe jaoks. Neil aastatel hakkas Kipling ka jutte ja jutustusi kirjutama. Ilmusid ta esimesed lühijuttude kogumikud, neist "Lihtsad lood mägedelt" tegi Kiplingist kuulsa kirjaniku. Neil aastatel kirjutas Rudyard Kipling ka oma ülimenuka romaan-jutustuse "Mees, kes tahtis olla kuningas", milles jõuliselt kirjeldas oma loomingu üht peateemat – valge mehe niinimetatud hingekoormat. Kipling oli vastuoluline isiksus ja kirjanik. Ühed pidasid teda marurahvuslaseks ja Briti koloniaalvõimu ülistajaks, teised aga inimeseks, kes mõistis erinevate kultuuride kooseksisteerimise võimalikkust ning toetas seda oma teostes. Küllap ühinesid temas kõik need aated ja arvamised leides eri aastatel eri teemadel kirjutatud raamatuis mõnevõrra erilaadseid käsitlusi. Rudyard Kipling kirjutas üsna palju ka luuletusi. Kui Kipling aastal 1889 tagasi Inglismaale tuli, tervitasid paljud teda, kui Charles Dickensi troonipärijat. Londonis avaldati Kiplingi luuleraamat "Kasarmuballaadid", milles jõudis lugejani ka kirjaniku legendaarseks saanud "Gunga Din". Pärast abiellumist rikka USA juristi tütre Caroline Starr Balestier'ga elas Kipling mõne aasta Vermontis. Pärast tütre surma kolis pere tagasi Inglismaale ning Kipling elas Sussexis. Neil aegadel kirjutas Kipling oma kuulsa "Dzhungliraamatu" ning luulekogu "Maailmamered". Buuri sõja kuudel viibis Kilping mõni aeg Lõuna-Aafrikas ja elas majas, mille talle kinkis Rodeesiale nime andnud Cecil Rhodes. Seal hakkas Kipling kirjutama oma suurteost, paljude arvates ta parimat romaani "Kim", milles võttis kokku oma elukogemused Indias ning koloniaalimpeeriumi teisteski paikades. Nii nagu Gunga Din olid ka romaanis "Kim" kujutatud India põliselanikud mitte kui looduslapsed või poolinimesed vaid lihtsalt kohalikud inimesed koos kõigi oma väärtuste ja veidrustega. Nad rivaalitsesid omavahel, võisid olla sõbralikud, kuid vahest ka jõhkrad. Kim ise, see kogu maailma väike sõber oli iirlasest orb, kes Briti salateenistuse ülesandeid täites rändas Tiibeti laama saatjana läbi kogu Põhja-India. Kipling jäädvustas selles raamatus Dani ja Una nime all ka oma lapsed. Kirjaniku poeg John sai surma Esimeses maailmasõjas. Tragöödia tumestas oluliselt kirjaniku vanaduspõlve. Isa kirjutas oma pojast ja ta väeüksusest hiljem raamatus "Suure sõja iiri tunnimehed". Aastal 1907 omistati Rudyard Kiplingile ta meisterlikkuse ja kogu loomingu tunnustamiseks Nobeli kirjanduspreemia. Pärast ülikiituse saamist kahanes tunduvalt kirjaniku loomeind. Kolm aastat töötas Kipling Saint Andrewsi ülikooli rektorina. Kuigi paljud pidasid teda romantiliseks imperialistiks hoiatas Kipling kogu inimkonda nii Hitleri, kui Stalini eest. Kuulus kirjanik suri 1936 aastal ning sängitati Briti pühamusse Westminster Abbey literaatide matmispaika, mida tuntakse Kirjanike nurga nime all. Enne surma hävitas Kipling suurema osa oma kirjavahetusest soovides nii välistada oma eraelu üksikasjade avaldamist. Ometi lubas kirjaniku lesk mõned Kiplingi kirjad ära trükkida ning neid on huvitav lugeda. Mitte eraelu triviaalseikade vaid suure kirjamehe mõtete ja meeleolude pärast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)