Hambavaluga usupolitruki juurde?

EVE OSA,      10. oktoober 2007


Valitsus on miskipärast pähe võtnud, et hambavalu puhul aitab politseinikku kõige paremini usupolitruk ehk – peenema nimetusega – kaplan.

Kui inimesel hammas valutab, on loogiline, et ta ei torma pihiisa juurde ega hakka palveid lugema, vaid läheb hambaarstile. Ja laseb hamba korda teha – kui muidugi raha jätkub. Reapolitseiniku väga väikesest palgast ei pruugi jätkuda.

Valitsus on miskipärast pähe võtnud, et sellisel puhul aitab politseinikku kõige paremini kaplan.

Hästimakstud kaplanid, alamakstud politseinikud

Kaplan on võõrsõnastiku järgi eriülesandega vaimulik ehk abipreester. Selline vaimulik, kellel ei ole oma kogudust ja kes töötab väljaspool kirikut. No nagu välipreester Otto Katz – loe Jaroslav Hasheki „Vahva sõdur Shvejki juhtumisi maailmasõja päevil" (soovitan soojalt see raamat läbi lugeda, kel veel loetud ei ole).

Niisiis võetakse ka politseipalgale nüüd kirikuõpetajad. Kaitseväes nad juba on. Ja kaplanipalka ei saa võrrelda nende omaga, kelle jaoks neile politsei eelarvest palka maksma hakatakse. Kui kaitseväe peakaplan on kolonel, siis peaks politsei peakaplan olema võrdne prefektiga – ka palga poolest.

Mida hästimakstud usupolitruk selle raha eest siis tegema peaks? Kuku raadios esinenud vastse politsei peakaplani uimasest-abitust jutust jäi mulje, et ega suurt midagi. No natuke psühholoogiliselt nõustama omadega ummikus olevaid politseinikke, et nad "läbi ei põleks". Kui nad muidugi üldse tema juurde nõu küsima tulevad.

Seda rõhutas peakaplan ka, et tema ülesanne on pihisaladust hoida. Teemat volilt edasi arendades: alamakstud ja hambaid valutav välipolitseinik läheb välipreestri ehk usupolitruki juurde, kurdab rahapuudust ja töö rõvedust. Välipreester kuulab jutu ära, koos palvetatakse kenasti ja siis peetakse lõuad ning välipolitseinik teenib lagunevate hammastega edasi. Välipreester aga saab linnukese kirja, et on oma olemasolu kangesti õigustanud.

Aga kas ei saaks sellisel moel "hambaravi" korraldada ka nii, et välipolitseinik läheb kirikusse kogudust teeniva pihiisa juurde? Aastaid jõustruktuurides töötanud tuttav poetas selle mõtte peale: aga siis läheb pihisaladus struktuuridest ju välja! Kas siis seda on põhjust karta, et jõustruktuur pihiisad oma palgale korjab?

„Toodang" vajab riigipajukit

Või on põhjus selles, et teatud isikutele tuleb tagada priske riigipajuk? Kõhn kogudus sellist ju kindlustada ei suuda – enamik Eesti inimesi käib kirikus vaid jõulude aegu. Kuidas muidu seletada paradoksi, et eriteadmisteta (mida politseinike nõustamisel kahtlemata tarvis on) inimesed pannakse justkui tegema seda, millega koolitatud ja elukogenud psühholoogid pole pikkade aastate vältel hakkama saanud? Vastne peakaplan Jaan Jaani (endine Keila kirikuõpetaja, vanemapoolne härra, proua suursaadiku abikaasa) peab politseihierarhias kõrge ametikoha õigustamiseks kõigest mõni nädal politsei elu teoreetiliselt ja praktiliselt tundma õppima, ja siis "kärab küll"?

Kes on järgmised äravalitud usutegelased, kellele prefektuurides 3400 politseiniku palgarahast (siseminister Jüri Pihli väljaöeldud arv) riigipajukit jaotatakse? "ﾜlejääkidest" – sest tegeliku politseitöö tegijad lahkuvad massiliselt politseist ebarahuldava palga ja töötingimuste pärast.

Kas see, et Eestis on põhiseaduse järgi riik ja kirik lahus, kodanikel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning EI OLE KOHUSTUST kirikut ülal pidada, on tegelikkuses sõnakõlks? Kas kaplanite palkajad on maksumaksjailt selleks nõusolekut küsinud?

P.S. Väga paljud maksumaksjad küsivad sedagi, miks Tartu Ülikoolis üldse tegeldakse usutegelaste konveiertootmisega. Kui see konveier kinni panna, pole tarvis ka "toodangu" jaoks kunstlikult kohti tekitada.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (90)