Nädala juubilar KAZIMIRA PRUNSKIENE 75

Sellest napist käsitlusest jääb mulje, nagu oleks tegu ühega tuhandetest. Näiteks temaga samal ajal Leedu poliitikas, täpsemalt, parlamendis ehk Seimis tegutsenud ja riigipeakski nimetatud mees Vytautas Landsbergis, kes samuti osales Sąjūdise liikumises, saab mitu korda rohkem veeruruumi. Miks nii on läinud, sellest veidi hiljem, kui jõuame ka Prunskienė ja Edgar Savisaare tegevuse võrdluseni iseseisvumisprotsessis, nagu ka Landsbergise ja eestikomiteelaste  rollide kõrvutamiseni iseseisvuse taastamise kriitilistel hetkedel.

Kazimira Danutė Stankevičiūtė sündis Vasiuliškėse külas Švenčionysi ringkonnas. Märtsis kaotas ta oma isa, kes oli osalenud punavõimuvastases ülestõusus ja kelle tappis NKVD. Kazimira oli siis vaid aastane. 1965. aastal ta lõpetas Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonna ja sai hiljem ka majandusteaduste doktoriks. Ta õpetas seejärel ülikoolis ning töötas 1981-86 Lääne-Saksamaal.

Ta abiellus Povilas Prunskusega, astus parteisse ja asus tööle põllumajanduse instituudis. 1988 oli ta iseseisvusmeelse Sąjūdise üks asutajaid, valiti 1990 Leedu Seimi liikmeks ning sai seejärel Leedu peaministriks, kuni parempoolsed jõud Seimis Vytautas Landsbergise juhtimisel sundisid teda reformimeelse valitsuse juhi kohalt 10. jaanuaril 1991 tagasi astuma. Sellele järgnesid peagi verised sündmused Vilniuse teletorni juures, kui Nõukogude sõjaväe ja KGB eriüksus „Alfa“ püüdis Vilniuse teletorni vallutada ning iseseisvusmeelsed paljakäsi tõkestasid tee tankidele, mis neist sisuliselt üle sõitsid. Hukkus 14 leedulast. Kokkupõrgetes ka mujal Leedus sai ühtekokku vigastada üle 1000 inimese.

See etapp Prunskienė tegevuses vajab lahtirääkimist ning selles on abiks Edgar Savisaare teos „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-92“, milles on eraldi peatükk pühendatud ka tema Leedu kolleegi valitsuse kukkumisele, mis omal kombel ennetas Savisaare valitsusega 1992. aasta algul juhtunut.

Probleemid kuhjusid 1991. aasta esimestel päevadel, kui Leedu valitsus oli Eesti eeskujul kehtestanud hinnareformi. Paraku Leedus tegi seda valitsus, mitte Ülemnõukogu nagu Eestis. See võimaldas Prunskienė vaenlastel Sąjūdises, keda ilmselt juhtis Seimi juhataja Vytautas Landsbergis, kütta rahvast üles nõudmaks valitsuse lahkumist. Seim tühistas valitsuse reformi, sisuliselt umbusaldades Prunskienėt.

Nn läänemeelsed süüdistasid peaministrit liialt sagedases läbikäimises Moskvaga, ehkki oli teada, et Gorbatšov suhtus temasse üsna külmalt. Samal ajal on näiteks USA president Georg Bush hiljem tõdenud, et Prunskienė oli tõeline isamaalane, kes jagas laiemalt maailmaasju, samal ajal kui Landsbergisega oli palju raskem suhelda.

 Gorbatšov on isegi väitnud, et kogu valitsuse mahavõtmise taga oligi Landsbergis. Kuna Kremlis oli katkenud usaldus Leedu suutlikkuse suhtes jätkata dialoogi Moskvaga, eelkõige Landsbergise juhtimisel moodustatud rahvusliku päästekomitee provokatsioonilise tegevuse tõttu, aktiviseerusid Moskvas radikaalid nagu Krjutškov, Jazov ja teised, kelle meelest olukord Leedus võis muutuda kontrollimatuks. Et võib puhkeda kodusõda ning siis läheb muutub olukord kontrollimatuks.

Seepeale otsustaski Kreml rakendada sõjalist jõudu. See viiski 11.–13.01.1991 Vilniuse teletorni juures veresaunani. Savisaar osales tollal aktiivselt protsessides, et rahustada Moskvat, kuid teisalt Landsbergisega oli tal kontakt peaaegu katkenud. Nagu ta ise on öelnud, rakendas Landsbergis tollal põhimõtet „mida halvem, seda parem“.

Vähemasti õppis Eesti valitsus Leedus toimunust sedavõrd, et siin suudeti samalaadseid traagilisi sündmusi vältida ning konfrontatsiooni Rahvarinde ja eestikomiteelaste vahel sisuliselt ei tekkinud. Samuti hoiduti augustis Tallinna teletorni juures samasuguse vägivalla kordumisest nagu Vilniuses. Just see, kui Moskvas katkenuks kannatus nagu jaanuaris Leedus, oleks see andnud ettekäände sekkuda Eestis palju jõhkramalt. Rahvarinne omakorda suutis õppida Sąjūdise vigadest ja sisemisest lõhenemisest.

Kahjuks leidub ka tänasel päeval endiselt totraid publikatsioone nagu 23.02. Laupäevalehes, kus küsitakse: kas Rahvarinne polnud ikka ellu kutsutud NLKP poolt? Ning muidugi illustreerib seda filipikat Edgar Savisaare pilt.

Tagantjärele võib tõdeda, et ilma Prunskienėta nagu ka ilma Savisaareta poleks need Balti riigid täna iseseisvad ega võiks tähistada iseseisvuse väljakuulutamise 100. aastapäeva.

Hoolimata tagasilöökidest ei loobunud Kazimira Prunskienė poliitilisest tegevusest. Ta tegutses 1990. aastail aktiivselt naisliikumises nii kodu- kui ka välismaal, juhtis aastast 1992 Leedu Naiste Assotsiatsiooni, samuti Leedu–Euroopa Instituuti. Leedu naistepartei kandidaadina valiti ta 1996 Seimi 7. koosseisu. 2004–2008 oli ta Leedu põllumajandusminister. Aastal 2004 kandideeris presidendivalimistel, kuid teises voorus napilt kaotas presidendiks valitud Valdas Adamkusele. Samuti valiti ta Seimi 9. koosseisu rahvasaadikuks.

2009. aasta lõpul asutas ta uue partei Leedu Rahvaliikumine (LLS) ja sai selle juhiks, kuid justiitsministeerium keeldus seda registreerimast. 2010 kujunes sellest uus erakond Leedu Rahvapartei (LDP).

2012. aastal oli Prunskienel insult; ta tegi läbi kaks rasket operatsiooni, mille järel langes koomasse, ning seejärel tabas teda halvatus. Taastusravi läbis Moskvas neuroloogia teaduskeskuses.

2013. aasta algul saabus Prunskienė tagasi Leetu, kus elab maal oma poja häärberis. Ta ei saa kasutada vasakut kätt ning seepärast vajab lähedaste abi. Tema seisund on stabiilne.

MART  UMMELAS

Jaga |