Maestrovaatselt, kašmiirselt

5. mail saab täis kümme aastat Dan Põldroosi surmast. Mäletan, et oli veel ajakirjanduspäev, 5. mai. Nõukogude ajakirjanduse päev, jah, see õige olla millalgi jaanuaris. Aga ma olen ka usutlustel, et kuhu koolkonda sina ennast määratled, peavoolu või vastalisse, uhkelt teatanud – ikka nõukogude.

Aga see ei puutu üldse asjasse. Mäletan, et olin 5. mail 2007 linnalähedases suvilarajoonis. Oli laupäev ja olin natukene lössis. Nii, et kui Mart Pukk helistas ja küsis, mis pulli Dan teeb, väidetavasti olla surnud, ei osanud ma küll midagi vastata.

Loomulikult helistasin seepeale Dani telefonile. Et öelda talle, et: mis sa ehmatad inimesi, mees?! Toru võttis vastu Dani naine moekunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos ja ütles, et: Dani ei ole enam… Mispeale läksin, siiani piinlik tunnistada, lolliks ja kisasin nagu viimane vanaeit, et: mis jama see on? Õnneks sain sõnasabast kinni ja jõudsin Ketlinilt andeks paluda kah. Nagu see midagi aitaks… No on mees, leidis ka aja lahkumiseks, alles eile ju nägime! – mõtlesin.

Olime Daniga kolleegid reklaamibüroos „Idea“. Mingis uurimuses olime kambakesi koos ümber laua ja oli mingi teema, mida praegu enam ei mäleta. Igatahes teesklesime hästi-halvasti härrasid copywritereid. Dani rollilahendus oli muidugi mäekõrguselt teistest parem.

Dan kibeles koju minema. Igasugused koosoleku-moodi asjad ongi parajalt nürid, panevad unistama üksikust onnikesest merekaldal. Või lihtsalt kodust. Niisiis luiskas Dan midagi kokku ja siirdus koju. Õhtupoole veel helistas, et: ega mingit jama tulnud? Seks ajaks olin mina kah ära hiilinud. Sest tõepoolest, ükskord „Idea“ juht Mark Eikner näitas kellelegi kontorit ja ütles: „Siin istub Dan Põldroos, aga Dan on praegu nähtamatu.“

Ega Danile kontoris istuda meeldinud. Elas kah tööle ligidal, nii neli minutit. Hädavajalikud istumised, nagu hommikune, ma ütleks, loendus, kus igaüks sai teada, mismoodi ta päev läheb, selle kannatas ta ära. Siis siirdusime „obedeerima“ ehk lõunale, ja sageli hiilis Dan jälle koju, pannes südamele, et kui hakkab lõhnama teda näha tahtmise järele, andku teada, – siis oli ta kõpsti! kohal tiidsal maestrovaatsel sammul.

Üksvahe lõbustasime end suitsupausidel uudissõnade väljamõtlemisega. Ülepea, suitsupausidel mõeldakse välja suurem osa jamast, mis pärast reklaamiks pakutakse. Puhtalt lustides võib midagi teravat tulla küll. Ükskord juhtus nii, et vastu õhtut oligi mingi kogunemine vaja teha. Mina helistasin Danile ja ta tuli vups! kohale. Pikalt see jututuba ei kestnud; pikkuse järgi jutusahtel, ülimalt. Dan tõmbus torssi, esines umbes järgmise tekstiga: mul just said kartulid valmis, kallasin just vee pealt, aurasid; just olin lõiganud kaks paksu viilu maasinki, ja siis veavad kontorisse… Sügav mehine pettumus kõlas koolitatud aktöörihääles. Nüüd on kartulid ära jahtunud! – ohkas Dan. Mähkis kašmiirse salli tihedamini ümber ja lentsis kodu poole.

Kodususe pärast oli tema objektile meelitamine üsna võimatu üritus. Ega näitlejaid objektil väga näegi. Isegi kinnistel objektidel harva. Kes ikka tahab, et talle ootamatult vajub selga ärasätitud fänn mulisema, kui lahe mees sa oled? Aktöörile võib ikooni staatus kah õnnetus olla või vähemalt on see tüütus.

Kõige rajum kojukippumine juhtus kunagi suvepäevadel. Noh jah, mõne mehega läks seal kuidas läks, aga Dan oli kogu aeg tagajalgadel ja triksis-traksis. Ainult teise päeva õhtul, kui meie olime pannud pihta leedukate õlle, nemad meilt kasti rummi, ja pilt oli enam-vähem ette tulemas, hakkas Dan jälle koju kippuma. Läbi suure häda suutis mõtte minu veel mitte lahustunud ajukäärudesse ka viia. Hakkasime siis mu naist autoga järele tellima Tallinnast. Valgemetsa. Kus levi oli umbes ruutmeetril, mis nihkus sinna-tänna. Tuligi!

Pärast rääkis, kuis Dan meeleheitlikult juttu puhus ja haigutusi tagasi hoidis. Kuni naine ütles: „Dan, kui tahad põõnata, siis lase käia!“ – „Ma hakkan norskama,“ vabandas Dan. – „Mis see asi seal tagaistmel juba tund aega teeb?“ öelnud naine.

Jutu mõte on selles, et Tallinna me jõudsime nii kell neli hommikul. Kell üheksa sõitis Dan Tartusse proovi. Aga kasvõi mõne tunni pärast kodus võttis anabasise ette.

Kord siiski õnnestus Dan objektile vedada. Mis oli paras jama, sest kogu laud vahtis teda ja nentis: Ämm! Wremjast, teadagi. Ei teagi, kui palju ja kas Dani häiris tuntus läbi naljasaadete. Ämm, rullnokk, Nisu Unn. Kes ikka teise sisse näeb. Lause „mõistan sind” on, vaadake asjale otsa, üsna suur solvang.

Väike vihje võib-olla, et kunagi pillas Dan õhtujuhtimise-ümbrike kohta järgmise mõtte: alandus maksab. Igatahes läks ta alati pakutud niiöelda pärisrollide peale õhinasse. Oleks ta elus – võib-olla tuuritaks praegu ühemehenäidenditega? Neid pidavat väga vähe olema. Kaht oma tükki näitas mulle ka; üks on kadunud kuskile interneti avarustesse.

Tema ootamatu lahkumine tundub kangesti ebaaus. Just hakkas poisil vinksti-vonksti minema. Ise nähtud, kuidas paarikuist tütart Aleksandrat võimles. Oeh, Aleksandra peaks nüüd juba olema kümneaastane! Muidu kah tundus, et ta on päris rahul ilma ja inimestega.

Neljakümnendal päeval käisime Metsakalmistul ära küll. Pakk Marlborot, väike Tema ja pirn; Dan haukas ikka fruktovaatseid peale. Mis seal ikka öelda oli? Eks kunagi näeme jälle, ei muud…

JÜRI PINO,  kirjanik

Jaga |