Uusemigrandid kui heitunud mesilaspere maailmas laiali

Tahan kirjutada Elenast, kes juba aastakest viis Inglismaal, ühes Manchesteri poekeses laelampe müüb. Kas ta kunagi naaseb kodukanti?

Alguses olid usk ja lootus

Elenat tundsin lapsest peale - ajast, kui kord Peipsi ääres puhkasime ja metsas mustikaid korjasime. Aastate möödudes kohtasin teda uuesti siis, kui ta oli saamas kuusteist, lõpetamas muusikakooli ja andes juba ka ise tunde.

Üldist poliitilist õhustikku silmas pidades arvas Elena, et tulevikus elus läbilöömiseks jääb muusikast väheseks, ja omandas kõrghariduse, valides eesti keele õpetaja elukutse. See andis tunnistust, et ta oli otsustanud siduda oma elu Eestiga, õpetades eesti keelt vene koolides, n-ö lõimuda siinsesse ellu ise ja aidata seda teha ka teistel. Lootes, et nii jätkub alati tööd ja leiba. Umbes sel ajal lahkus Eestist tema ema, kes kui suurtehase tehnoloog ametlikus retoorikas paariaks kuulutati. Ema leidis tööotsa Rootsis. Sealt rändas ta edasi Inglismaale, kus tollal oli elu ilus ja kus maksti meie omaga võrreldes muinasjutulist palka.

Oli hea aeg, oli raha, olid riided, süda oli rahul - miski ei ennustanud halba. Olid sõbrad ja heatahtlikud töökaaslased.

Sujus töö- ja pereelu

Elenal sai ülikool läbi ja ta asus tööle õpetajana Kohtla-Järve  meditsiinikoolis. Tulevased medõed ja -vennad armastasid oma võluvat õpetajannat, kõnetasid teda ees- ja isanimega - neile oli ta autoriteet, kuigi õppureist vaid mõni aasta vanem. Nägin teda aeg-ajalt linnapäevadel, vahel astus ta sisse, rääkis oma plaanidest.  Kui keegi enam ei leidnud äkki aega, tahtmist ega ehk ressursse sünnipäevadel käia, siis tema tuli ikka.

Elenal oli ilus kodu tornmajas. Ta oli hea perenaine, äsja abiellunud. Lapseliku moega, aga seesmiselt sitke, viis ta oma tahtmise alati läbi, endale pähe istuda ta igatahes ei lasknud. Oli poliitikast huvitatud, sekkus avalikes kohtades arutellu - talle tegi haiget, kui midagi väga ülekohtust toime pandi. Oskas oma rahaasju seada. Ostis uue korteri, mille ise n-ö tuhast tõstis, mõtles sinna üle kolida.

Ema oli välismaal uuesti mehele läinud, tema tervis oli  aastate vältel halvenenud. Elu võõrsil pole meelakkumine - töötada tuli sel haritud naisel halbades tingimustes kaheksa tundi järjepikku. Elena külastas ema tihti, Eestist ta ära minna ei kavatsenud.

Siis aga tuli krahh.

Inimene tõmbetuules

Teadagi pole siinsel haridusreformimisel ammu enam otsa ega äärt - Eesti haridust nuditakse ja muditakse vastutustundetult ja pidevalt, seda jänkide omaga sobitades. Järg jõudis ka meditsiinikooli kätte. Elenagi sattus koondamiskirve alla. Töökaaslased muutusid kõik üksteise vastu äkki vaenulikuks - luurati, keda järgmisena lahti lastakse, kanti keelt, nagu ikka sellistel puhkudel.

Uut tööd ei pakutud, lahtilastud lükati tööbörsile. Äkki oli kõik kokku varisenud. Mida koondatu tundis, teab ainult see, kes ise midagi taolist läbi elanud. Teistele sellistest meeleoludest rääkida ei armastata, ei teinud seda ka meie ilus ja uhke Elena.

Aasta aega viibis ta maa ja taeva vahel. Käis kursustel, mida tööbörs pakkus, õppis juurde uut enda jaoks. Vaatas ringi ja avastas ühel hetkel, et pole sõprugi enam - kõik laiali mööda maailma, ja need, kes veel siia jäänud, kuidagi liisunud, sama saatuse osalised või hullemaski olukorras.

Miks nii?

Elena müüs maha oma vastremonditud korteri ja sõitis ema juurde, maad kuulama. Oli hea, et tal oli stardikapital, mis võimaldas ringi vaadata ja tööd valida. Õpetajaks tal saada ei õnnestunud. Vene kogukond ju seal on, aga see eesti keelt juba ei õpi. Tükk tööd oli vähegi viisakama jobi leidmisega -  Euroopa ju täis „uuseurolasi": poolakaid ja tšehhe, baltlasi ja bulgaarlasi. Mujaltki maailmast paljud seal ammu kanda kinnitanud.

Oma raha investeeris Elena võõrsil maja ostmisse; seda ta nüüd samasugustele kodumailt tõrjutuile toakaupa välja üürib. Sidemed sõpradega on nõrgenenud: palju sa moblaga ikka helistad, tuleb ju vastajal ka siin maksta!

Nii müütabki Elena, Eestis saadud kõrgharidusega keeleõpetaja, kel ka muusikudiplom taskus, Manchesteris lühtreid. Palk pole teab mis, aga töö konti ka ei murra. Võiks ju rahulgi olla, aga rahulolematuse uss närib: kas siis selleks sai Eestis õpitud? Ja  rahva raha raisatud.

Miks kõik nii on läinud? Keegi nagu nimme korraldab sedasi, et kui inimestel hakkab paremini minema, siis kerkib esile mingi force majeure: kriis, revolutsioon. Või nii see ilmaelu käibki, sest liiga palju elanikke maamunal? Vanad ka, näe, ei taha õigel ajal ära surra, eriti naisterahvad, kes julgevad elada meestest kauemgi. Nüüd, uuendatud pensioniseaduse järgi sunnitakse nemadki elulхpuni rьgama.

Emigreerimisstatistika võimureid ei huvitu

Elena pole ainuke, keda on sundinud Eestist lahkuma ebapädev riigipoliitika. Temataolisi sundlahkujaid on tuhandeid. Nende noor elu on lörtsitud: oled tugev, terve, haritud, täis töölusti midagi korda saata seal, kus sündisid, - aga sulle näidatakse ust...

Võimuhoobade liigutajad ei hooli ei majanduse arengust ega inimesest - nemad on klammerdunud oma ametikohta kümne küünega. Nad ei taha ega oskagi muud, kui pidada sõda rahvaga, pidevalt tema õigusi piirates ja uusi karistusi juurde mõeldes. Eestist tõesti ei lahkuta ainult sellepärast, et pole tööd, vaid siin pole enam eeldusigi elu parendamiseks, pole õiglasi seadusi. Nii on sunnitud lahkuma need, kes oma noorusetarmu ja teadmiste toel võiksid tagastada võla eelmisele, paljaksriisutud põlvkonnale.

Muidugi öeldakse meil sellepeale kõrgilt: „Mis sa siin halad?! Las lähevad! Toome mujalt tööjõu sisse! Kasvõi džunglist orangutange, kui vaja!"

Ja las sõitku jätkuvalt tõllas need, kelle panus Eesti majandusse on olematu või lausa miinusmärgiga. Samas on kuldaväärt inimesed sellise töö peal, kus nende erialaoskusi hoopiski ei vajata. Olgu veel õnnelikud, et neil seegi töö on!

Milline inimressursi raiskamine, mille eest vastutama valitud ei vastuta! Kui ikka valitsemiseks pole loodud, ära tüki ametisse, kui sind ka upitatakse. Palju teed kurja...

Aga nad on ametis, ja tahavad seal veel edasi olla. Ei põrgata tagasi millegi eest, ainult juhitakse rahva mõtteid mujale - et keegi ei küsiks, ei nõuaks midagi...

Kui otsustamise juures oleks lastud olla peaga mehi, nagu kas või Tiit Vähi, poleks üleilmne majanduskriis siin midagi suurt hullu toonud. Ei oleks vaja olnud suuri kärpeid teha, ei oleks meie Elenatel vaja massiliselt Eestist lahkuda.

Ja kuigi minu Elena ütleb, et tagasi Eestisse ta enam ei tahagi, tunnen südames: see ei ole nii. Küll ta tuleks tagasi, kui siin avaneks mingi eluvõimalus, kus temagi saaks käed külge panna.

Virelema pole tõesti mõtet tulla.

ANNE RATMAN, Tallinn-Ida-Virumaa

[fotol]  LENNUJAAM: Noored rändavad üle maailma nagu tirtsud.

Jaga |