Valime viimase vaba riigikogu

Lauri Laasi,      29. jaanuar 2003


Mispärast võib 2. märtsil valitavat Riigikogu pidada viimaseks vabaks Eesti parlamendiks? Ennekõike esinduslikkuse aspektist.
Kõrgeima riigivõimu kandja on praeguse põhiseaduse järgi rahvas. Üteldes "jah" Euroliidule, anname rahvuslike huvide esindamise kuuele valitud saadikule 626-liikmelises Euroopa Parlamendis. Eelmistel valimistel otsustas Riigikogu üks saadik keskmiselt 8485 valimisõigusliku kodaniku üle, Europarlamendi saadiku peavad valima aga tervelt 142 833 kodanikku. Kas see otsus võikski olla meie rahvuslik kokkulepe, et leida need väljavalitud, kelle kuupalk oleks lisatasudega koos 156 000 krooni?

Aadu Luukase algatusel välja käidud rahvusliku kokkuleppe idee näib olevat jõudnud ka praeguste poliitikute teadvusse. Mis oleks ärimeestele veelgi parem, kui kindlustada olukorda stiilis "meil on raha ja ülejäänud olgu rahul". Seda võib lubada endale kümne rikkaima hulka kuuluv transiidiärimees. Tõenäoliselt on tal põhjust muretseda, sest Euroopa Liit ootab meilt tugevaid ametiühinguid. Kadi Pärnitsa hüppamisega Mõõdukate mullivanni kaotasid töötajate esindusorganid oma sõltumatuse oreooli. Ja president Rüütel, kes tavaliselt saab iga teise ettevõtmise eest tugevalt kritiseerida, on meedias tõstetud tribüünile. Rahvusliku kokku-leppe ideest räägivad eelkõige need, kes tahavad kitsendada enamuse võimu. Demokraatia kipub seeläbi kujunema vähemuse diktatuuriks. Kas sellel on isamaaline nägu?

Rahvusriigid pidavat võrgustuvas maailmas kaduma. Seda väitsid visionäärid, kellest mõni ennustas lausa uue (Interneti) majanduse tulekut. Saabuma pidi uus riigikord, kus riigipiirid puuduvad ja kaupade ning inimeste vabal liikumisel pole takistusi. Tegelikkuses on Euroopa samavõrd suletud kui varem. Kardetakse immigrante, võõrtöölisi ja eurotoetuste kadumist ning rõhutatakse oma rahvuslust. Iseasi, kas sõdadest ja ajaloo vastuoludest räsitud mandril saabki tekkida ühtset identiteeti.

KESKMÕTE:
Öeldes "ei" Euroopa Liidule, jätame praegused noored ilma võimalusest elada paremini, kui elasid nende vanemad Nõukogude Liidus.

Eestil on valida kahe kultuuriruumi vahel - lääne ja ida. Kas on parem olla lääne kõnnumaa või ida eelpost, on rahvusriigi seiskohalt vähetähtis. Majanduslik edu on saatmas mitte maavarasid eksportivaid riike (naftatransiit), vaid neid, kes ekspordivad oma töötajaid. Filipiinide ja Tai rahvuslikust kogutoodangust annab ligi viiendiku raha, mille on kodumaale saatnud välismaal elatist teenivad noored. Märgatav osa tuleb neist ka koju tagasi ja parandab omandatud kogemustega kohalikku elu.

Riigikogu valimiste ja Euroopa Liidu referendumi sidumine on pseudoprobleemi tekitamine, sest mõlemat saavad valijad eraldi otsustada. Riigikogu koosseis ei mõjuta ju septembri rahvahääletuse tulemust ja mingid eelnevad kokkulepped parteilisel tasemel on pigem huvigruppide ja mitte demokraatia väljendus. Poliitikud ei tohiks unustada, et mandaadi kokkulepeteks saavad nad rahvalt ja siiani ei ole valija seda neile Euroopa Liidu suhtes andnud.

Demokraatias pole demos ja kratos olnud kunagi üksteisest sedavõrd kaugel kui 21. sajandil. Oleme jõudnud olu-korrani, kus normaalseks peetakse rahvale hääleõiguse andmist iga nelja aasta tagant. Demokraatia võrdkujus Ameerikas aga saab presidendiks häälte koguarvult teise tulemuse saaja. Pole siis imestada, kui moes on rääkida poliitikute ja rahva võõrandumisest. Ja kindlasti on Riigikogu läbi-lõige rahvast, sest valijategi mitmekesisus ulatub isamaalistest nurkalaskjatest maksu-maksja raha süüdimatute omastajate ja roolijoodikuteni.

Euroskeptikud võrdlevad Euroopa teed kui ühest liidust teise minekut. See on ülepingutatud, sest ENSV-l oli Nõukogude Liidu Ülemnõukogus 32 saadikukohta. Euroopa elatustase on märgatavalt kõrgem ja eks see seleta ka tulevikus viis korda väiksemat rahvaesindajate arvu. Vahepeale jääb veel veidi rohkem kui 12 aastat iseseisvust, mille jooksul jõudsime harrastada kauboikapitalismi ning jõuda tõdemuseni lõhestunud ühiskonnast.

Vanasõna ütleb, et eestlase rahvustoit on teine eestlane. Kas süüa seda euroopalikult noa ja kahvliga või ameerikalikult paljaste kätega nagu hamburgerit, on maitse küsimus. Tõenäoliselt on realiseerumas viimane variant, sest tegemist on ainsa ekspansiooniliste kavatsustega riigiga maailmas. Uudistes näeme, et on vähe riike, kus jänkide huvid poleks esindatud, ja vähe on sõdu, milles nad poleks võidelnud. Eestis, tõsi küll, läks elektrijaamade suurerastamine vett vedama, sest kohale saadeti lihtkriminaalid Angotti ja Sposato, aga mitte Osama bin Laden, kel olnuks CIA väljaõpe.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)