Sõja lapsed

 Ammused ajad

Ajad olid toona sellised, et avalike väljaütlemiste pärast, mis ei väljendanud poolehoidu valitsuse ja parteivõimu suhtes, võis saada rangelt karistatud. Kui ikka keegi kaebas, et see või teine ütles nii või naa, lausus halvasti võimude ehk siis partei- ja riigijuhtide aadressil, oli karistus ära teenitud. Polnud ka kunst ära teenida võimumeeste retooriliselt esitatud küsimus: „Kas sulle ei meeldi nõukogude võim?“ Oli õnn, kui see esitati veel neljasilmavestluses, aga avalikult sellele küsimusele vastamise nõudmine võis tähendada juba otsest poliitilist süüdistust, kehtiva võimu suhtes vastasuse märki, millele ilmtingimata pidi järgnema „õiglane“ karistus. Juhtus sedagi, et isiklikke vastuolusid või tülisid klaariti poliitilist laadi valekaebuste esitamise teel. Eks öine koputus uksele tähendas äraviimist, teadagi - kuhu!

Aeg ei andnud oodata – noorus oli ja on ikkagi õppimisaeg. Mingiks tähiseks kujunes küll ka Stalini surm, mille järel poliitilised ohjad lõdvemale lasti. Kuigi kõrgkooli sissepääsu enam ei otsustatud vanemate sotsiaalse päritolu põhjal, eeldas ülikoolis õppimine ikkagi võimukuulekust, vähemalt „suupruukimise“ tasemel. Seda siiski üldjuhul. Viiekümnendate lõpu poole oli TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) tudengite seas ka Siberist tulnud, sealse venekeelse keskharidusega eesti poisse õppima võetud (Heikki Rütman, toanaaber Koskla ühiselamus). Üheks minu rühmakaaslaseks oli koguni mees, kes oli „natsionalistlikus grupeeringus osalemise“ eest vangilaagris istunud, pärast karistuse kandmist Tartus keskkooli lõpetanud, ning ankeediandmetes kajastatud kohtulikule karistatusele vaatamata TPI üliõpilaseks immatrikuleeritud. Just tema puhul (Rein Liik) rakendus jälitussüsteem aastal 1968, Tšehhoslovakkia sündmuste ajal, mil ta reservohvitserina kordusõppustele kutsuti ja alles siis ešelonist maha tõsteti, kui see oli NSV Liidu piiri ületamas.

Kuldsed kuuekümnendad

Niisugusteks hinnati pärastsõjaaegse jälitamise ja poliitilise surve lõdvenemist viiekümnendate lõpust peale.

Kui vahetult pärast sõda oli ettevõtete ja asutuste juhtimine koondatud sõja- ja revolutsiooniveteranide kätte, siis kuuekümnendatest peale elu ise nõudis sõjaväelasliku poliitilise kamandamise stiiliga juhtide asendamist noorema ja ka harituma kaadriga, eriti just majanduselu paljudel juhtimistasanditel. Paraku Nikita Hruštšovi initsiatiivil aset leidnud sõjaväe vähendamise tagajärjel tööta jäänud polkovnikud said jällegi suunatud „rahvamajanduse juhtiva kaadri tugevdamiseks“.

TPI autotranspordikateedri juhataja, kauaaegne mehaanikateaduskonna dekaan Eugen Soonvald seadis meile, 1962. aastal lõpetanud automeestele eesmärgi: „Teie olete need mehed, kes te vahetate välja autobaaside eesotsast polkovnikud.“ Polkovnik oli üldjuhul venelane, loomulikult ka parteilane. Just sellest viimasest tuleneski kompromissivalmidus, kuna „eesotsas olemiseks“ oli parteipilet nõutav. Meie eas rahulduti küll veel kommunistliku noorsooühingu (komsomoli) liikmepiletiga taskus. Rahva keelepruugis tähendas see aga peatset parteilase „leivaraamatu“ omandamist. Selles seisneski dotsent Soonvaldi selgesõnalise sõnumi kreedo: ei saanud ju pidada normaalseks elu Eestis, kus asutuste-ettevõtete tööd juhivad vaid umbkeelsed venelased.

Kajastusi

See „kreedo“ kajastub ka meie kaasaegse, Vändra Keskkooli lõpetanud Elle Eha („Ugala“ teatri näitleja kuue- ja seitsmekümnendatel) elulooraamatu „Tähed panevad ilmaruumi särama“ (Viljandi, 2014) lehekülgedelt:

Lk 36

Kaarup [Karl Ader, „Ugala“ lavastaja, teatripedagoog – Toim.]naeratas kummaliselt. Siis küsis ta: „Kuidas sa astusid komnooreks, kui su isa oli Siberisse saadetud ja ema peitis kapinurgas sinimustvalget? Kuidas isa selle peale vaatas? Kuidas ema seda vastu võttis?“ Nägin ta silmis suurt ärevust.

„Olen seda endaltki tuhat korda küsinud: kas ma tegin õigesti? Ei, isa ei tahtnud seda. Aga ta ei surunud kunagi oma arvamust peale. Ta ei rääkinud kunagi oma vanglakannatustest. Südames ta muidugi elas seda raskesti üle, et olin pioneer, hiljem komnoor. Ema leppis vaikselt kõigega, sest rääkisin talle, miks ma sellise otsuse langetasin. Oma klassis olin vist küll esimeste hulgas. [… … …] Kooli lõpetades olime kõik, terve klass komnoored. Ja me teadsime, mille nimel me seda tegime – parema, ilusama, targema Eesti nimel! Isale ütlesin: „Mina lähen teist teed, sest hoolimata kõigest peame edasi minema. Kui me, käed rüpes, seisame, variseb ju kogu meie kultuur kokku.“ Nii oli meile kõnelenud noor klassijuhataja. Nii oli õpetanud meid meie armastatud noor direktor Kalju Pilt. Kui meie ise ei seisa oma keele, oma rahva, oma kultuuri eest – siis sulab meie rahvas oma rõhujatega ja kaob Eestimaa.“

Kaarup kuulas mind ja ma nägin, et äkki selgines temas midagi. „Tähendab, et noored arvavad, et teisiti pole võimalik. Et vastu minnes sellele diktatuurile me kaotame. Et kaasa minnes süsteemiga saame etteotsa õiged mehed?“

„Jah, nii ma arvan.“

„Vaata, Elle, ka mina olen nii mõelnud, et nurgas istudes ei saa midagi teha. Ega me Satsiga[Aleksander Sats – „Ugala“ peanäitejuht – Toim.] naljapärast oma teatrit looma hakanud. Me ei tahtnud alla vanduda.“

 Lk 251

„Oled liiga noor, et taolist otsust vastu võtta, ära tee seda …,“ ütles Erika Torger [„Ugala“ näitleja – Toim.]. Teadsin, et kohtan suurt vastuseisu ja pettumust parimate sõprade hulgas, kuid mul polnud tollal teist teed: teise kursuse lõppedes öeldi meile Moskva teatrikoolis, et oleme tulevased kultuuriala ideelise liini kandjad ja peame kuuluma parteisse. Vasturääkimine ei olnud mõeldav. Meie õpetaja ütles, et selleks, et meid õpetada ja omal alal kraadi välja teenida, tuli ka temal parteisse astuda. „Seal saame nõrku toetada, oma töös ja kollektiivis palju head ära teha,“ selgitas ta. Usun nüüd, et oleksin saanud siiski ka parteisse astumata lõpetada, aga see olnuks suur võitlus ja energiakulu. Ma siis veel ei mõistnud, kui raske saab olema läbi elu käia sellel poolel. Pidasin seda rohkem uueks jooneks meie elus, paratamatuks teeks noorusele – olla tegutsedes ise oma elu kujundav ja vastutav.

„Sa arvad läbi selle liini teha palju uut, õiget ja head, aga see toetub nii paljule ebaõigele ja on määrinud end meie rahva ja paljude teiste süütute inimeste verega… Jää parem sellest eemale,“ õpetas mind ka mu isa, kuid ta polnud mu peale pahane, sest mõistis mu igatsust igal juhul õppida.

. 

Mis olnuks alternatiiv?

Veelkord, meenutades Eugen Soonvaldi sõnu juhtumi puhul, kui TPI spordiklubi märgilt oli maha viilitud või murtud sellel ilutsev punane viisnurk. Selle teo eest visati asjaosalised instituudist välja, otsekohe sõjakomissariaadi käsutusse. Ega paremini ei käinud nendegi noortudengite käsi, kes 1957. aasta sügisel Varblas, suunatuna üldise kampaania korras kolhoosi saagikoristamisele, olid tõmmanud seal oksa põhku täis puhvaikast tehtud topise, mis toonases kontekstis tähendas üheselt venelast, suhtumist „vabastajasse“. Muidugi, teravmeelsed lood meelsuse väljendamiseks, kuid … ei ole ju mõtet peaga vastu seina joosta, sein jääb endiselt püsti, pea aga saab rängalt kannatada. Just nii ütles Soonvald meile sel korral õpperühma koosolekul.

Nende üliõpilaste elukäik sai järsu ja selge muutuse – kohese suunamise, vähemalt kolmeks aastaks sõjaväkke, ja pärast teenistust „suure Kodumaa kaitsmisel“ vabaduse valida katlakütja kutse. Ei enamat.

Needsamad, 1937. aasta poisid olid saanud koolihariduse Wabariigi-aegse koolitusega õpetajatelt. Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi ülesehitamise" lippude ja punaste loosungite lehvides. Vaatamata ametlikule doktriinile kommunismi peatsest saabumisest "käesolevale põlvkonnale", nagu seda Nikita Hruštšov oli kuuekümnendate alul Nõukogude rahvale tõotanud, suutis just see sõjaaegsete laste põlvkond säästa Eestis elu elamisväärsena. Saaremaa Kingissepast [Kuressaare] ei saanud Narva-tagust Kingissepa linna! Meile ei saanud eesmärgiks "Eesti asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimupositsioonil kõrgemale tõustes on tänapäeval paratamatult muutunud "oma asja" ajamiseks. Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mida täna küll „punaparuni“, küll „punase direktori“ tiitliga halvustatakse – olgu see siis kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juht. Üldjuhul pidi olema parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige põlastavamas tänapäevases tähenduses, nagu seda meile ette heidetakse, mustamaks nende seltskonda, kes Eestile iseseisvuse augustis 1991 tegelikult tagasi tõid.

Rein Järlik „Rahva tahte täideviijad“ (Trükikoda Bookmill, Tartu, 2014)

Lk 7

Eesti riikliku iseseisvuse nimel tegutsesid mõjukamate jõududena 1988. aastal sündinud Eestimaa Rahvarinne ja aasta hiljem ellu kutsutud Eesti Vabariigi kodanike komiteed. Neist esimene nägi reaalset teed iseseisvusele just olemasolevate konstitutsiooniliste võimuorganite kaudu, kelle otsustusi Moskva keskvõim lausa ignoreerida ei saaks.

Kodanike komiteede liikumise algatajad aga olid veendunud, et kuna Eesti Vabariik on de jure olemas ka pärast 1940. aastat, saab riigi iseseisvuse de facto taastada vaid tema kodanike esinduskoguna valitud Eesti Kongress. Lihtne ja ilus.

Eesti Kongressi valimised algasid 24. veebruaril 1990, rahvale aga korrati juba varem kõlanud üleskutseid Ülemnõukogu kui okupatsioonivõimu haldusorgani valimisi boikoteerida. Õnneks jäi rahvas neile üleskutsetele kurdiks.

… Mõlemalt poolt, nii rahvuslastelt kui ka interrindelt said tuld ka Ülemnõukogu mitu järgmist olulist sammu, nagu näiteks referendum iseseisvuse taastamise küsimuses või piirivalve saatmine majanduspiirile. Tõsi küll, majanduspiir ei olnud Tartu rahulepinguga maha määratud riigipiir, aga sellel piiril seisavad Eesti piirivalvurid ka täna, 24 aastat hiljem. Ülemnõukogu ja valitsuse tegevus oli sunnitud struktuuride lahtirebimisele üleliidulisest haardest, et sel päeval, kui avaneb võimalus iseseisvus reaalselt taastada, saaks riiki iseseisva subjektina ka toimima hakata.

… Suur hulk parlamendiliikmeid oli veendunud, et iseseisvuse taastamine tuleb välja kuulutada nii kiiresti kui võimalik, sest võib juhtuda, et Ülemnõukogul pole enam võimalust kokku tulla. Ühed leidsid, et 1938. aasta põhiseadusele on võimatu riiki taastada, seega tuleb välja kuulutada uus riik. Teised tuletasid meelde Ülemnõukogu enda õigusakte Eesti Vabariigi taastamisest, mitte uue riigi väljakuulutamisest. Kuid oli neidki, kes tõsimeeli leidsid, et Ülemnõukogul pole üldse mingit õigust riikliku iseseisvuse küsimuses otsust vastu võtta. Pealegi polevat niisuguse otsuse järele mingit vajadust, sest Eesti olevat iseseisev juba 1918. aastast alates. See oli Eesti Komitee seisukoht ja kuigi suhted selle organiga olid enam kui aasta jooksul pigem teravnenud kui paranenud, otsustas Ülemnõukogu juhatus Eesti Komitee esindajad siiski Toompeale ühise laua taha kutsuda. Iseseisvumisotsuse vastuvõtmiseks oli ju tähtis iga hääl ja õige mitme Ülemnõukogu liikme hääl oli Eesti Komitee mõjusfääris. 19. augustil otsuseni siiski ei jõutud.

Järgmisel päeval, 20. augustil teatasid Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar Kadriorgu Ülemnõukogu esimehe residentsi saabunud kõrgetele sõjaväelastele resoluutselt, et Eesti ei mõtlegi alluda korraldustele kõik rahvakogunemised ja koosolekud ära keelata ning Ülemnõukogu istungjärk otsekohe lõpetada.Vastutuse igasuguste intsidentide eest panid Eesti juhid hoopis sõjaväelastele. Kaks kindralit, kontradmiral ja polkovnikud sellelt kohtumiselt võitjatena igatahes ei lahkunud.

.

Lk 11

Kell 23:04 oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 69 poolthäälega otsuse vastu võtnud. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud.

Rahvas, kes oli Ülemnõukogu tegevust järjekindlalt toetanud ja igasugustele kõrgema seadusandliku organi tööd torpedeerivatele üleskutsetele kurdiks jäänud, ei olnud oma valikus eksinud.

Just Ülemnõukogu liikmed viisid täide rahva tahte.

Lk 73

Ülemnõukogu oli tegelikult juba pärast 19. augusti keskpäeva tugevalt seda meelt, et nüüd tuleks iseseisvuse küsimuses astuda otsustav samm. Kui seni loodeti, et tee iseseisvumisele avavad läbirääkimised Moskvaga, siis pärast võimuhaaramist vanameelsete poolt ei kahelnud enam keegi, et need lootused tuleb maha matta. Mida tuleks teha ja kuidas, seda arutati juhatuses, vanematekogus, fraktsioonides ja saadikurühmades, kohvikus ja sööklas, trepil ja fuajeedes. Umbes oli juba teada, kuidas Ülemnõukogu liikmed meelestatud on, ja üksmeelt selles küsimuses ei olnud.

Nüüd peaks küsima, mis toimus samal ajal Eesti Komitees?

Ülemnõukogu liikmed Mart Laar ja Illar Hallaste, kes kindlalt hoidsid Eesti Komitee joont, ei tahtnud mitte mingist riiklikku iseseisvust puudutavast dokumendist kuuldagi. Seda polevat kellelegi vaja, sest Eesti on juba 1918. aastast iseseisev. Ülemnõukogu mingisugune otsus aga pidavat olukorda ainult ähmastama. Kas võis olla, et Eesti Komitees keegi teisiti mõtles? Aga kuidas keegi sai teisiti mõelda, kui Eesti Kongress polnud teatanud, et ta oma I istungjärgul vastu võetud tegevuskavas midagi muutnud oleks? Järelikult ei tohtinud Ülemnõukogu Eesti riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimusi üldse arutadagi, rääkimata mingi otsuse vastuvõtmisest. Ka käesolevas raamatus on Enn Põldroos meenutanud, kuidas valitsemise ajutise korra eelnõu ettevalmistamisel oli teda ja teisigi jahmatanud Eesti Komitee seisukoht, et ka välispoliitikat ei tohiks Ülemnõukogu ega valitsus ajada.

Avaldusest, mille Eesti Komitee juhatus tol päeval vastu võttis, pole kuidagi võimalik välja lugeda, et Eesti Komitee peab vajalikuks ka mingi dokumendi koostamist, mille vastuvõtmiseks siis kavatsetakse ettepanek teha Ülemnõukogule. Seda, et Eesti Komitee enda ükskõik missugune Eesti riiklikku staatust puudutav otsus maailmas arvestamist ja tunnustamist leiaks, ei uskunud eestikomiteelased ilmselt enam ise ka.

Ülo Nugis on meenutanud: „Õhtuks tulid Eesti Komitee esindajad jälle Toompeale. Komiteelastel polnud omalt poolt pakkuda ühtegi punkti konkreetset sõnastust, kuigi nad eelmisel päeval polnud nõustunud mitte millegagi ühes juba laekunud ja neile tutvustatud eelnõus. Jälle üllatus! See pani mõttes küsima, kas nad ikka üldse tahavadki, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsus siin meie saalis vastu võetakse? Aga ma mõtlesin ka seda, et kuna neil oma varianti pole, läheb ehk selle võrra lihtsamalt ja kiiremini. Ülemnõukogu oli suuteline eksperte kaasates leidma kõigile sätetele sõnastuse, mille vastu ka eestikomiteelastel argumendid otsa said. Ja kui neile lõpuks anti pooled kohad Põhiseaduse Assamblees, võisime otsusega saali ette minna“. („Kui taastasime Eesti iseseisvuse“, Tartu 2008, lk 8–10)

Kell oli 21.48, KUI OTSUSE EELNÕU Eesti riiklikust iseseisvusest lõpuks kiireloomulise küsimusena päevakorda hääletati. Eelnõu tekst üllatas vist paljusid Ülemnõukogu liikmeid ebameeldivalt sellega, et Põhiseaduse (tookordse nimetusega Põhiseadusliku) Assamblee koosseisu kujundamisel võeti Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi võrdväärsete osapooltena. Kongressi ja Eesti Komitee senine käitumine Ülemnõukogu suhtes niisugust võrdsust ei lubanud nagu eeldada, eriti kui arvesse võtta, et nende maine oli rahva silmis kahetsusväärselt madalale langenud. Kui EMOR juunis 1991 järjekordse küsitluse tegi, leidis ainult 26 % vastanutest, et Eesti Komitee tegevust võib pidada tegutsemiseks rahva huvides. Kuid ka nende protsentide taga oli siiski kuni paarsada tuhat inimest, ja nii tähtsa küsimusega rahvast kahte teravalt vastandlikku leeri lüüa oleks võinud olla üsna ebameeldivate tagajärgedega.

Milleks see nostalgiline tagasivaade?

Jah, „sõja laste“ põlvkond on lõpetamas. Just, nagu Eesti Wabariigi loojatest, Vabadussõja sangaritest pole tänaseks enam kellestki rääkijat, meenutajat, nii jäävad ka meist vaid mälestused.

Paraku kohtame meie, sõjaaegsed lapsed, meie toonase elu tänastes kajastustes moonutusi, mis on pandud tänaseks teenima sisepoliitilist kapitali. Eriti aktuaalne on sel eesmärgil vabadusvõitluse temaatika, sellega seotud isikute (nende „kangelastegude“) hinnanguline, ülevõimendatud käsitlus.

Vaid üks näide tänasest suhtumisest – Siim Veskimehe nime all Postimehes 08.12.2014 avaldatud arvamusloost:

"K a k s p õ l v k o n d a vargakoolitust aga jätab oma jälje ja piirduks siis asi nendega! Nüüd kasvab parteide noorteorganisatsioonides uus ports jõletisi, keda hellitlevalt broileriteks nimetatakse ja kellele varastamine, altkäemaksud, võltsimine ja pidev sihipärane valetamine on nii igapäevane, et nad enamasti ei saa arugi, et midagi võiks valesti olla.“

(Kuuldavasti olla selle arvamuse autor oma nooruspõlve Rootsis mööda saatnud.)

Kui talude tagastamise ja selleks ajaks üsna heale järjele jõudnud põllumajandusliku (suur-)tootmise lammutamise ümber tehti õiguse ja õigluse nimel suurt kära, siis jäeti siinmail Lääne kogemus teadlikult, pigem siiski rumalusest, tähelepanuta. Ei kulunud kümmet aastatki, kui on taas tekkinud põllumajanduslik suurtootmine. Ja isegi vihmaussid ei protesteeri enam suurte traktorite pärast, nagu see leidis aset suure võimsuse ja omakaaluga Kirovets-traktorite ilmumisel kolhoosipõldudele. Võimalik, et vihmausse polegi enam?

Ei ole mõtet autoriga protesteerida „kahe põlvkonna vargakoolituse“ pärast. Lühidalt: siis meid koolitasid EW-aegse haritusega koolmeistrid, tänu kellele me suutsime hoida Eestit läbi okupatsiooniperioodi veel taastatavana.

„Broilerikasvatust“ ja sellele vastavat koolitust meie nooruspäevil ei olnud, küll aga kasvatas okupatsiooniaja hariduspõld piisavalt „rediseid“.

Sest teisiti ei saanud.

ARVO ADELBERT, ENSV teeneline insener

[fototekst]   Tänane Pagari tänav Tallinna vanalinnas. Siinkäsitletud põlvkonnale oli sel paigal sünge tähendus. Siitkaudu Laiast tänavast Pikale tänavale minekutki peljati.  Foto Tiit Maksim

Jaga |