Järelmõtteid Eesti riigi juubelile

 Seega pole üllatav, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevast hakati rääkima ja kirjutama juba varakult ning kõik päädis üritustega 24. veebruaril. Nüüd on elu jälle laskunud tavalistesse rööbastesse ja on paras aeg osundada mõningatele nähtustele, millele juubel valgust heitis.

„Keel, mis peab kaitsma eesti rahvast“

Sedapidi mõtte esitas oma juubelikõnes president Kersti Kaljulaid. Tema sõnutsi nõuab seda järgmise saja aasta elukorraldus. Kummatigi saab  keel oma rahvast kaitsta vaid siis, kui see keel on endistviisi aktiivses kasutuses hariduses, kultuuris, teaduses jne. Sel juhul on ka siin elavatel teistest rahvustest inimestel motiiv seda keelt omandada ja kasutada.

Seda, et eesti keel on üks meie rikkusi, mida ühelgi juhul ei tohiks mõjuva põhjuseta vahetada ühegi teise keele vastu, tuleks lastele sisendada juba maast-madalast. Üheks selliseks valdkonnaks, kus me oma emakeelt kasutades ei riiva kedagi teist, on laulmine. Seetõttu on ülimalt kummastav, et juubeli paiku käivitunud järjekordses TV3 saates „Eesti otsib superstaari“ kõõrutavad teismelised pretendendid püüdlikult inglise keeles ja žüriiliikmed ei tee sellest väljagi, vaid pigem tunnustavad  neid. Selle asemel, et ühe noormehe puhul taunida tema inglise keele Keenia aktsenti, võinuks ju Mihkel Raud öelda, et „laula eesti keeles, siis saad ise ka aru“.

Aga olgu TV3 saatega kuidas on, sest tegu on kommertskanaliga ja me saame vaid koputada selle omanike südametunnistusele. Sootuks teisiti on lood avalik-õigusliku ETV-ga. Siin peaks olema seatud esmaseks tingimuseks, et pretensioonika nimetusega saates  „Eesti laul“ lauldakse ainult eesti keeles. Paraku jääb eestikeelseid laule selles saates iga aastaga üha vähemaks. See, et üks neist lauludest võib-olla hiljem Eurovision’il ingliskeelsena paremini vastu võetakse, pole  mingi argument. Ühe laulu hilisem ingliskeelne salvestamine ei tohiks ju mingi probleem olla.

Keisri uued rõivad

Mõni aeg enne juubelit tõusis tõsise tähelepanu alla presidendi otsus tellida  juubelikontserdi lavastus ilma igasuguse konkursita teatrilt NO99 ja eraldada selleks märkimisväärne summa maksumaksjate raha. Sellele presidendi „soolole“ järgnes meedias ja poliitringkondades tuline debatt, mille sisuks lavastaja Tiit Ojasoo ja tema kaitsele viskunud justiitsministri sobivus. Debati vallandas grupi naisõiguslaste pöördumine, kes pidasid naisterahva kallal vägivallatsenud Ojasoo isiku soosimist ebaõigeks.

Mulle kui elupõlisele teatrihuvilisele jäi aga arusaamatuks, miks keskenduti presidendi otsust taunides ainult Tiit Ojasoo isikule ega toodud argumendina välja teatri sobivust. Kas oli ikka õige rahaga veelkord üle kullata teatrit, mis niigi saab riigilt aastas dotatsiooni üle kümne korra rohkem kui näiteks Vana Baskini Teater, kuigi ülekullatus käib vaatajaid poole vähem. Pealegi olevat andmeid raha väärkasutuse kohta teatris NO99.

Samavõrd olulisena kui rahaasjad tulnuks aga kõne alla võtta oodatav tulemus. Neile teatrihuvilistele, kellel on olnud võimalust nautida Panso, Mikiveri, Toominga, Shapiro või Nüganeni lavastusi, on suur osa NO99 poolt pakutavast täiesti vastuvõtmatu. Selliseid inimesi on oletatavasti kaugelt üle poole eestikeelsest elanikkonnast  Pole sugugi kindel, kas kõik need, kes kord on selles teatris käinud, sinna veel tagasi lähevad. Sealsete „moodsate“ etenduste sisu iseloomustab kõige paremini ühe viimaseaja lavastuse pealkiri – „Kõnts“.

Lõpptulemus näitas, et kartustel oli alust. Kogu rahvale mõeldud juubeliväärilise piduliku kontserdi asemel esitleti õudussugemetega amatöörfilmi. Kõige parema hinnangu sellele „šedöövrile“ andis siil Urmas Nemvaltsi koomiksis „Mürakarud“ (PM 26.02.).

Need, kes NO99 tegemistele takka kiidavad, saavad argumendina kasutada seda, et teatrile anti auhind mingil nurgatagusel festivalil. See kõik meenutab väga kuulsa taani muinasjutumeistri lugu „Keisri uued rõivad“, kus kaval rätsep jätab keisri alasti, kuid teatab, et keisri imekauneid rõivaid näevad vaid need, kes pole lollid. Seetõttu polnud kiitjatest puudust ei tol muinasjutu-keisril ega ka N0-teatril. Rahvas aga jäeti pika ninaga.

Kuidas toimida edasi?

Mõned päevad enne tähtsat juubelit astusin hommikul uksest välja ja nägin, et maja ees sõiduteel oli sisse piiratud avatud kanalisatsiooniluuk ning teine samasugune asus mõnikümmend meetrit eemal haljasalal. Mõlema luugi juures askeldasid mehed, kes tegelesid puhastustrossi viimisega kanalisatsiooni, hõiklesid omavahel vene keeles. Kui astusin üle tee asuvasse toidupoodi, kõnetas ilmselgelt vene juurtega kassapidaja mind püüdlikult eesti keeles. See näitab veelkord, et meil on neid elualasid, kuhu eestlasi ei jätku või kust nad ise eemale hoiavad. Neid kohti täitvad venekeelsed inimesed omandavad vajadusel piisaval määral eesti keelt, kuid ei vaevu seda tegema seal, kus selleks puudub vajadus. Ometi on tegu lojaalsete eestimaalastega, kes, nagu me isegi, suhtlevad omavahel ja sisustavad vaba aega emakeeles. Seega on ju meiepoolne vastutulek neile, kui Tallinna linnavalitsus edastab neile vajalikku teavet venekeelses telekanalis PBK.

Paraku sai meie peavoolumeedia sellest sobiva kondi hambusse, et Tallinna linnavalitsust ja Keskerakonda  halvas valguses näidata. „Postimehe“ peatoimetaja Lauri Hussar võttis aga oma juhtkirjas (PM 20.02.) appi „vana malaka“, nimetades sellist tegevust suisa „Kremli huvide teenimiseks“. Et kellelgi ei tuleks pähe teha juttu suhete parandamisest Venemaaga, siis pakub ta välja uudiskeelendi – „venetumine“. Paraku on meie marurahvuslaste poolt taunitav „soometumine“ olnud üheks oluliseks mõjuriks, miks Soome naudib täna normaalseid suhteid Venemaaga ja seda majanduslikku õitsengut, mis meile jääb kauaks kättesaamatuks.

Oma peokõnes  rõhutas president, et ta mõtleb tänutundega kõigi inimeste peale, kelle tegemistest tuleb kokku meie tänane Eesti. Oleks tore, kui ta sellist mõtlemist ka edaspidi tegudega kinnitaks ja kui samaviisi mõtleksid kõik need, kellest sõltub kõigi siin elavate inimeste heaolu. Selle juurde kuulub enesestmõistetavalt ka hea läbisaamine kõigi naaberriikidega.

ENDEL RIHVK

Jaga |