Kaitseliidu ülema arreteerimisest

21. juuni 2006


Kuidas bolshevikud arreteerisid Kaitseliidu ülema kindralmajor Johannes Orasmaa
Ajalehest „Meie Maa" (6. november 1942). Avaldatakse lühendatult.

Juuli algpäevadel 1940. aastal arreteerisid kommunistid Tartumaal Voldis Kaitseliidu ülema kindralmajor Johannes Orasmaa ta enda kodus Tormi talus. Kuidas kindralmajor Johannes Orasmaa arreteerimine sündis, sellest jutustas üksikasjaliselt kindrali rentnik Oskar Kallas:

"Kui kommunistide poolt Kaitseliit oli laiali saadetud, siirdus kindralmajor Johannes Orasmaa Tallinnast oma tallu, mis asub Voldi asunduses ning mille rentnikuks olin ja olen praegugi mina. Talus elunes ka kindralmajori 16-aastane poeg Freed Orasmaa.

Kindralmajor Orasmaa ei käinud siis Voldis kellegagi läbi. Ta oli sõnaaher ja melanhoolne. Küll käis ta minu pool õhtuti järjekindlalt raadiost päevauudiseid kuulamas.

Juulikuu algpäevadel 1940. aastal oli kindralmajor Orasmaa tulnud taas minu poole raadiost päevauudiseid kuulama. Et aga sellel päeval valitses lämmatav kuumus, siis kindralmajor Orasmaa oli ilmunud minu poole toakingades ja särgiväel.

Umbes kella üheksa paiku õhtul kuulsime meie läbi avatud akna automootori mürinat, mis lähenes minu elumajale. Lähenev auto jäigi minu aida taha seisma. Läksin välja, et selgitada autoga saabunud uustulnukaid. Vaevalt olin ma saanud ületada uksekünnise, kui minule tulid kaks erarõivastes meest vastu, kes küsisid: "Kas kindral Orasmaa elab siin?" Ma ei saanudki võõrastele midagi ütelda, sest uksekünnisele ilmus kindralmajor Orasmaa ise, kes oli läbi avatud akna kuulnud võõraste küsimust. Ta ruttas neile vastu ja ütles: "Mina olen Orasmaa – ja mis siis on?!"

Võõrad vastasid, et tulgu natuke eemale, kuhu ka kindral läks.

Nägime, kuidas kindralmajor Johannes Orasmaa püksitaskust rahatasku välja võttis ning sealt mingisuguseid dokumente võõrastele näitas. Kui võõrad olid dokumente veidi aega silmitsenud, siis näitasid nad omakorda minu arvamisi järgi kindralile oma dokumente. Mis võõrad kindraliga rääkisid, seda meil ei läinud suure kauguse tõttu korda kuulda.

Minul vilksatas mõte, et siin ei ole enam kõik korras, ning hakkasin tundma võõraste ees hirmu. Seda hirmu suurendas veel asjaolu, et võõrad enam kindralit minu tuppa ei lasknud, vaid sammusid kõik kolmekesi auto poole. Nüüd jõudsin täielikule veendumusele, et kindralmajor Orasmaa arreteeriti kommunistide poolt. Samale veendumusele jõudis ka kindrali poeg Freed, kes minu toas lahtise akna all istus.

Kindral sammus tundmatute meestega oma uude elumajja. Samal ajal kui kindral läks võõrastega oma uude majja, pöördus aida taga seisev auto ümber ning sõitis kindrali maja lähedale.

Umbes pooletunnise seesolemise järel sammus kindral võõrastega autosse, mis siis oli ühe minu töölise seletuse järgi sõitnud Tartu suunas. Järgmisel päeval helistasin Tallinna proua Alma Orasmaale, paludes viimast Volti sõita, et siis üheskoos selgitada ja juurelda seda kindrali salapärast arreteerimist.

Proua Alma Orasmaa sõitiski järgmisel päeval Tartu, kus ta käis mitmes politseiasutuses küsimas oma abikaasa järele. Viimaks teatati talle, et kindral on viidud Tallinna.
Oma abikaasat kõikjalt otsides, kuid teda mitte leides, sattus proua Alma Orasmaa meeltesegadusse, lõpetades oma elu enesetapmise teel 20. detsembril 1940. aastal.

Toimetuse märkus: Kindralmajor Johannes Orasmaa arreteeriti 19.07.1940, kaks päeva enne seda, kui Eesti Vabariik muudeti Eesti NSV-ks. Kindral suri 24.05.1943 Kirovi oblastis Vjatka vangilaagris.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)