Mitte usalduse, vaid eneseusalduse kriis

EVELYN SEPP,      09. jaanuar 2002


Erakonnad, kes seavad end valimistel üles ja pääsevad Riigikogusse, saavad mandaadi riigi asja ajamiseks, mitte oma isikliku elu toimetamiseks. See tähendab, et kui ühed väsivad, peavad teised asemele astuma. Põhjusi vastutusest kõrvale hiilimiseks hakkavad otsima need poliitilised jõud, kes valijatelt saadud avanssi tasa teenida ei taha. Siis aga tuleks avalikult tunnistada ka oma võimetust valimistel antud lubadusi täita.

19. detsember 2001 annab paljudele veel pikka aega ainet tulisteks vaidlusteks. Samas kinnitavad aastalõpusündmused, et tervet mõistust nagu loodusseadusi pole võimalik eirata. Juhtus, mis varem või hiljem juhtuma pidi. Kolmikliit lagunes
koostöövõimetuse tõttu.

Kolmiku purustas rumalus ja egoism

Tagantjärele on kolmikliidu poliitikud häbelikult tunnistanud, et usaldust, mida olnud ei ole, ei saa kaotada. Seega pole kolmikliidu lagunemise põhjus partnerite usaldamatus. Võimalik, et inimlik rumalus, lühinägelikkus, edevus ja egoism. Näiliselt harmoonilise koostöö eesmärgiks ei seatud probleemide lahendamist ja ühiskondlike protsesside juhtimist. Keskenduti kramplikult vaid koalitsioonileppe üksikute punktide täitmisele, mis tegelikkuses muutus naeruväärseks. Leppe pidev rõhutamine tulenes ilmselt sellest, et puudus paindlikkus ja mõistmine nii oma rolli, partnerite kui ühiskonnas toimuvate protsesside suhtes tervikuna.

Laari kabineti ülbe stiil

Jäikus, hoolimatus ja ülbus iseloomustavad Mart Laari valitsuskabineti stiili kõige tabavamalt: ministrid, kes harrastavad segamatult ja kriitikavabalt isiklikku või oma erakondlikku asjaajamist, täiuslikkuseni arendatud kollektiivne vastutamatus ja lõppematud valed. Tagajärjeks on olukord, kus valitsus ei koosne 15 ministrist, vaid Eesti riigis on 15 vürstiriiki, kes üksteise tegemistest ja elust Eestimaal midagi
ei tea ja teada ei tahagi.
Laiemas plaanis on oluline leida vastus küsimusele, palju kodanik Lennart
Meri egoism ja kolmikliidu konjunktuurlik kooshoidmine tegelikult maksma on
läinud - kas sellest meeletust punnitamisest keegi ka võitnud on, ja kui jah, siis kes? Kuid lähitulevikku silmas pidades on täna isegi olulisem, kelle huvid seatakse kriisist välja tulekul esiplaanile - kas erakondade, poliitikute, hästi organiseeritud huvirühmade või Eesti riigi omad.

Riigis pole ühtegi probleemi?

Ilmselge on, et enamik parlamendierakondadest on alustanud taktikalist vangerdamist, lootes nii pääseda olemasoleva või ähvardava valitsusvastutuse eest. Laari suu läbi oleme saanud suurepärase eelarve ja riigi, kus ei ole ühtegi probleemi ja mille järgmisel peaministril on hea kerge valitseda ja populaarsust koguda või isegi säilitada. Kuid vaatamata kõigele puudub Laaril endal ühtäkki poliitiline tahe viia kolmikliidu valitsus n-ö võiduka lõpuni.
Veider arusaam on välja löönud ka Ilvese juhitavate Mõõdukatel. See on vähemalt sama kahtlane kui Tallinna eelmise linnapea Tõnis Paltsi blufiks osutunud propaganda pealinna suurepärasest majandusolukorrast, mis teisisõnu tähendas, et hiigellaenu oli vaja muuhulgas selleks, et arvestataval määral katta linnaeelarve auke, mitte aga teha linnarahvale toredaid asju, nagu seda näidata püüti.
Arvan, et ka Laar ise teab, et tegelikult on ta AS Eesti Vabariigi juhtinud pankrotti ja püüab nüüd rotina uppuvalt laevalt põgeneda.
Kui me ei taha laeva uppumist, peame tõsiselt lahendusi otsida juba täna ja kaardimängu terminoloogiat kasutades passimise õigust pole kellelgi. Muidugi on kõige mõistetavam, et jätkab kolmikliit, kuid kui seda ei juhtu,
on ammendatud ka kõik lihtsad lahendused.

Aitab jamast, aitab!

Aitab jamast, aitab! Nõus. Kuid jamast ei pruugi meid päästa ka paljukiidetud erakorralised valimised. Olemas on ju ka nn must stsenaarium, mille kohaselt pääseb erakorralistel valimistel üle valimiskünnise ka mõni populistlik poliitiline jõud. Tulemuseks on taas ummikseis.
Ma loodan siiski, et jaanuaris 2002 võidab lõplikult terve mõistus ja vastutustunne meie riigi ja rahva ees. Valijad hindavad seda kindlasti vääriliselt. Nagu lähiajalugu taas kord on tõestanud - kui puudub eneseusaldus, pole usaldust ka ükskõik kui paljulubavate koostööpartnerite vahel. Ja vastupidi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)