Sellisena mäletan Jüri Vilmsi

KONSTANTIN KONIK,,      21. veebruar 2007


Jüri Vilmsiga sain isiklikult tuttavaks varsti peale tema asumist Tallinna. Elades ühes majas, puutusime sagedasti kokku. Juba sest ajast saadik, kui ilmasõda venis pikale, hakkas Vilms kitsamas ringkonnas tähelepanu juhtima väikerahvaste, eriti meie tuleviku küsimuste peale ja esines sellekohaste referaatidega.

Esimest korda avalikult avaldas tema neid mõtteid Eestimaa talurahva vabastamise 100. aasta juubeli päevil 1916. a. Tolle aja kohta julge kõne autonoomiast tuli suuremale hulgale koosolejatest täiesti ootamata, leidis aga sooja vastukaja ja sütitas vaimustust. Võrratu julge ja energiline iseloom oli ühendatud suurte intellektuaalsete võimetega. Tema oli terava mõistusega ja tark inimene. Vaidlustes võis minna ägedaks, kuid mitte pahaseks ja tegi lõpuks mõne naljaka ja lõbusa lausega teravustele lõpu. Kaitses oma seisukohta, oli aga valmis seda muutma, niipea kui teiste arvamised osutusid õigemaks. Läks alati otseteed ja ei tundnud telgitaguseid võtteid. Iseäranis hoogsalt kõneles siis, kui sai, nii öelda, köetud soojaks.

Vilmsi kuulati haudvaikuses

Ei unune üks enamlaste poolt korraldatud rahvakoosolek vanas "Estonias", kuhu Vilms kutsus mind kaasa. Saal ja rõdu olid puupüsti inimesi täis ja kõneles parajasti (enamlane) Ikmelt , keda toetati rahva poolt vahelehüüetega. Meeleolu oli kindlasti enamline. Kõne lõpul tungis Vilms läbi rahva kõnepuldi juurde ja palus sõna. Juba tema ilmumine kõnepuldile kutsus välja kõrvulukustava vilistamise, mahakarjumise ja trampimise. Vilms seisis liikumata ja niipea kui kära niivõrd rauges, et kuulda võis üksiku häält, hüüdis üle saali: "Kui siin jalgadel on rohkem väärtust, kui peal, jätan sõnaõiguse tarvitamata," ja sammus puldilt maha. Koosoleku juhataja, olles kindel rahva poolehoius, teatas, et siin igaüks võib rääkida vabalt ja ei kardeta kedagi. Vilms hakkas kõnelema, alguses kaunis kuivalt, kuid läks varsti soojaks vahelehüüete ja vilede tõttu. Kõne teine pool oli nii hoogne, et kogu rahvas pealt kuulas surmavaikuses. Kõne lõpul sai ta uskumata ovatsiooni osaliseks. Kui peale Vilmsi Ikmelt veel kord võttis sõna, hakkas kogu rahvas välja valguma saalist, sõnudes, et olla teda kuuldud juba küllalt.

Parempoolsele "Päevalehele" Vilms ei sobinud

Vilmsil olid kõik omadused, mis lubasid eeldada, et temast ajaga kujuneb suurim Eesti poliitikategelane.
Revolutsiooni algul heitis tema käega kutsetegevuse peale ja elas poliitikale. "Päevalehe" tolleaegse juhatuse esimehena viisin läbi vastuseismise peale vaatamata, et Vilms kutsuti toimetusse poliitilise osa juhatajaks. Lehe alalhoidliku ilmavaatega osaühisuse liikmed ei pooldanud seda sammu, kuid järjest süveneva revolutsiooniga maad võttev enamline agitatsioon sundis neid tahes ehk tahtmata leppima Vilmsi toimetuses olemisega. Ei saa öelda, et Vilms oleks olnud silmapaistev ajakirjanik, kuid üksikud artiklid kuulusid heade hulka. Lehe osaühisuse liikmed avaldasid alati suurt rahulolemist, kui kirjutuse terav ots oli pöördud enamlaste vastu ja sama suur oli igakord nende pahameel, kui kibedalt arvustati tagurlist kodanlist elementi. /…/
Hakkasid /…/ kuuldavale tulema soovid Vilmsi lahkumise tarvidusest toimetusest. Parempoolsed osaühisuse liikmed korraldasid koosoleku, kuhu Vilmsi palusin kaasa tulla ja kus tekkisid ägedad vaidlused. Vilmsi toimetusest lahkumise nõudmise lõpulik otsus jäi seekord tegemata, kuid pinevus kestis edasi. Koosolekult Vilmsiga koju tulles jõudsime veendumusele, et "Päevalehe" toetajate ringkonnaga poliitiline sümbioos ei või kuigi kaua kesta ja vabameelse häälekandja ellukutsumine hädatarvilik. "Vaba Maad" on tarvis, ütles Vilms. Tühjad taskud viivitasid kavatsuse teostamist…

Soov ohverdada end Eesti parlamendile

Seistes revolutsiooni keeristes alati seal, kus täita tähtsad, rasked ja isegi hädaohtlikud ülesanded, ei kannatanud välja Vilmsi iseloom okupatsiooniga tekkinud tegevuseta olekut. Seesmiselt rahutu, igatses tema tööpõllu järele, eriti tegevuse järele, mis pidi viima edasi pealesurutud poliitilisest olukorrast. Välismaa jäi ainukeseks lootuseks ja sealt võis otsida lahendust keerdsõlmele. Peeti ka soovitavaks täielikult informeerida meie välissaatkonda Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ja okupatsiooniga maksmapandud korrast. Hädaohtlik oli jäälagunemise ajal reis üle Soome lahe, niisama ka läbipääsemine Soomes kodusõja vägede ahelast. Vilmsi see ei heidutanud. "Ei leidu nii suuri raskusi, mida ei tasuks Eesti iseseisvuse saavutamine", olid alati tema sõnad. Õhtul enne ärasõidu hommikut viitsime minu korteris koos aega ja lahkumisel üksteise kätt surudes soovisin jällenägemist paremail päevil. Erutatult vastas tema: "Ei tea, kas üksteist enam näeme." Tema kahtles mõnikord varemgi näha saada oma silmaga selle suure heitluse lõppu, milles seisab Eesti rahvas. Seda näha saada ja iseseisva Eesti parlamendile ohverdada oma tööjõudu oli tema suurim igatsus.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (I kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R.Parve

Viimati muudetud: 21.02.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)