Esimene eakate ümarlaud

Maimo-Lii Paloveer,      15. veebruar 2006


Eelmine nädal toimus Kristiine Sotsiaalkeskuses esimene eakate ümarlaud, mis pidanuks koondama endas kõik head mõtted, mida aktiivse eluhoiakuga pensionärid endas kanda võivad. Soov oli teha ajurünnak, milles väljakooruvad paremad ideed hiljem ellu viia. Aga oli nagu tihtipeale ikka: mõtled, mida mõtled, aga välja tuleb ikka teisiti.
Juba esimestel hetkedel sai selgeks, et inimesed jõuavad lõpuks oma jutuga ikka selleni, mis hingel kripeldab, kuigi ehk pealtnäha proovitakse olla jõukam, ilusam, tervem.

Hambad või üledoos?
„Mina arvan ikka nii, et kui inimene tahab tööd teha, siis ta ka leiab endale midagi," lausus 70-aastane härrasmees, kes peaaegu 40 aastat on töötanud sotsiaalvaldkonnas. Tema hingel kripeldab, et eakatele jääb tänases Eestis tunnustusest puudu. "Kohati on tunne, et narkomaan on riigile pensionärist kallim," leidis ta. „Narkomaanile annavad arstid mitu annust kallist rohtu, kui ta kuskil maas üledoosi käes vaevleb, turgutavad ta üles, ja jälle ta läheb oma kõverat teed pidi, et otsida rahanatukest järgmise uimastiannuse jaoks. Kuid pensionäril on hambad läbi... Käin hambaravis, annavad mulle hiljem 500–600kroonise arve, millest siis 200 krooni kompenseeritakse. Aga ülejäänu?" jääb härra linnaosavanemale küsivalt otsa vaatama.
Jah, selle peaks kuidagi ümber korraldama, nõustub Mihhail Korb. Aga see on ka kõik, mis temagi saab teha. Selle asemel, et pensionäridele teatripileteid lunastada, peaks looma hoopis reservfondi, et vajadusel eakad endale hambad suhu saaksid. Prouad ainult noogutavad – neilegi pole sama teema võõras.

Vaegkuulja tahaks kuulda
„Paneme ministrile ämbri pähe," teeb ettepaneku Eesti vaegkuuljate eestseisja Uno Taimla. „Miks on nii, et liikumispuudega inimestele paigaldame kaldteid, aga vaegkuuljad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad." Vaegkuuljaid on Eesti peale kokku on mitukümmend tuhat. Need inimesed tulevad harva kodunt välja, sest nad lihtsalt ei kuule ja elavad hirmus saada ebamugavuste osaliseks. „Aga nende hulgas on ka noori ja lapsi," nentib Uno Taimla. Tema sõnul ei saagi tahta, et seadeldisi, mis võimaldavad ka vaegkuuljatel ruumis müravabalt helisid vastu võtta, igasse riigiasutusse ja kaubanduskeskusse üles pandaks. Kuid siiski võiksid meie linnaisad ja riigimehed selles suunas mõtlema hakata, sest ühe niisuguse seadme kogumaksumus on 10.000 – 15.000 krooni. Aga kui palju vaegkuuljaid üks selline aparaat aidata võib! Lõpuks Uno räägibki loo, kuidas Rootsis vaegkuuljad, soovides teha ametnikule selgeks vastava aparaadi vajalikkus, panid talle plekkämbri pähe, et oleks tunda, mida tähendab olla vaegkuulja.

Meil ongi kaks Eestit
„Kas siis linnaisad tõesti huvituvad meist?" imestab proua Vaike, kui jutt läheb selleni, mida linnaosavalitsus saaks eakate heaks ära teha.
Nii arutelu meie eluolust veereski. Kummaline kogu selle loo juures tundub asjaolu, et alles olid valimisedja alles poliitikud lubasid rahvale paremat elu-olu. Meil otsekui ongi kaks Eestit, aga mitte selles mõttes, et ühes on ülirikkad ja teises puruvaesed. Hoopiski ühed kuuluvad sellesse Eestisse, kes teab, mis on ja mis tuleb, ning teised sinna, kes ei tea, mis on ja mis tuleb.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)