Enam sallivust!

13. juuni 2007


Meie, Eesti paljurahvuselise elanikkonna esindajad, arutanud olukorda, mis on ühiskonnas kujunenud pärast aprillis toimunud sündmusi, oleme jõudnud veendumusele, et kõigile kollisioonidele vaatamata on hädavajalik jõuda vastastikusele mõistmisele ja üles näidata rohkem sallivust üksteise suhtes. Seda nõuavad elutarkus ja meie ühised huvid.

Aastatel 1988–1991 tulime välja loosungiga „Meie ja teie vabaduse eest" ja toetasime eesti rahvast tema püüdlustes taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. „Laulva revolutsiooni" ja Balti keti kui poliitiliste aktsioonide mõte seisnes selles, et kindlustada kõigile Eestis elavatele rahvustele vaba ja väärikas tulevik.

Ometi, nagu näitasid aprillisündmused, ei tunneta isegi kolmanda põlve mitte-eestlased, kes sündisid ja üles kasvasid juba iseseisvuse perioodil, end riigi ja ühiskonna subjektidena. Korralagedus ja pogrommid kujutasid endast selle rahvus- ja sotsiaalpoliitika tagajärge, mida viidi ellu kõigi nende aastate jooksul.

Pinged Pronkssõduri ümber näitasid, et ühiskonna integratsioonipoliitika, mis oli ühekülgselt suunatud ainult rahvusvähemustele, jõudis tupikusse. Selle poliitika tagajärjel toimus mitte integratsioon, vaid ühiskonna separeerimine, eraldamine. Käesolevas arutelus osalejate arvates oli korratuste põhiliseks põhjuseks rahvusvähemuste võõrandumine – nad tunnetavad end teise sordi inimestena, keda nii keeleliselt kui ka etniliselt diskrimineeritakse.

Rahvuspoliitikat tuleb tõsiselt muuta. See peab olema kaalutletud ja vastutusrikas, peegeldama nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste huve ja vajadusi. Demokraatlikus riigis ei tohi rahvuslik enamus vähemusele peale suruda oma tahet hääletuse teel. Vajame konsensust.

Rahvusvaheliste suhete reguleerimiseks ja etnilise poliitika elluviimiseks tuleb luua vastav õiguslik ruum. Rahvusvähemuste kultuurautonoomia seadus on ebaefektiivne ja surnultsündinud, paljud Eesti rahvusvähemused on selle hüljanud.

Juba ammu on küpsenud aeg vastu võtta selline rahvusvähemusi käsitlev seadus, mis garanteeriks neile õigused ja reguleeriks rahvustevahelisi suhteid meie riigis. Samuti oleks tähtis ratifitseerida Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta, mis võimaldaks rahvusvähemustel säilitada emakeelt, kultuuri ja oma identiteeti. ﾜhiskonna konsolideerumiseks ei ole vaja barjääre püstitada, neid peab hoopis lõhkuma, et inimesed võiksid vabalt eri keeltes suhelda ja lahendada ühiseid asju oma etnilisest ja keelelisest kuuluvusest sõltumata.

Rahvusvähemuste areng ja isiksuste etnilise identiteedi säilitamine ei ole mõeldav rahalise toeta. Tuleb luua spetsiaalne rahvusvähemuste fond, mis tugineks oma tegevuses selgetele kriteeriumidele, mille alusel rahvuslike ühenduste vahel rahalisi vahendeid jaotatakse. ﾜheks tegevusvariandiks võib olla selliste fondide loomine kohalike omavalitsuste juurde, sest just seal toimub põhiline osa rahvuslike ja kultuuriliste ühenduste tegevusest.

Oluliseks tõkkeks etnilise dialoogi teel on see, et ühiskonnas eksisteerivad etnilised hirmud, foobiad, revanshistlikud meeleolud, mis toetavad ksenofoobsete meeleolude, sallimatuse ja agressiivsuse kasvu.

Nende hirmude ja foobiate väljatõrjumisel peaks kõige olulisemat rolli mängima haridussüsteem. Meid häirib selle süsteemi lõputu reformimine, mis ähvardab õppekvaliteeti ja on viinud selle lagunemise äärele.

Juba aastaid pole lahendatud rahvuslik-kultuuriliste ühenduste pühapäevakoolide staatuse ja nende tegevuse finantseerimise küsimust. Erinevate poliitikute avaldused selle kohta, et Eesti riik ei pea muretsema rahvusvähemuste keele ja kultuuri säilimise eest, ei saa meid jätta külmaks ning kutsub esile mure ja rahulolematustunde.

Arvestades seda suurt rolli ja vastutust, mida mängivad inimeste maailmavaate ja rahvustevaheliste suhete kliima kujundamisel massiinformatsioonivahendid, sealhulgas raadio, televisioon ja teised elektroonilised kommunikatsioonivahendid, tuleb oluliselt tõsta nende vastutust selles valdkonnas, sagedamini korraldada venekeelsete ja eestikeelsete ajakirjanike ühiseid ümarlaudu ning omavahel arutada teravaid ideoloogilisi küsimusi.
Eesti Vabariik on erinevatesse etnilistesse, keelelistesse ja kultuurilistesse ühendustesse kuuluvate inimeste kooselu unikaalne laboratoorium. See on meie ühine rikkus, mida me kõik peame alal hoidma. Selleks on vaja stabiilsust ja ühiskondlikku üksmeelt, neid aga rikuti.

Me mõistame hukka erinevate poliitiliste jõudude mis tahes katsed destabiliseerida õrna rahvustevahelist rahu, mida me hoidsime ja arendasime kõik need aastad.

Kommünikee võtsid vastu 43 rahvusvähemuse esindajad, kes esindavad 123 Eestis tegutsevat organisatsiooni.
Tallinnas, 30. mail 2007.

Toimetuselt: Selle ühiskommünikee saatsid rahvusvähemuste esindajad nii eesti- kui ka venekeelsele meediale. Venekeelsetes ajalehtedes see avaldati, eestikeelsetes mitte.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)