13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Enne jõule midagi tõeliselt head -- raamat Helgi SallostURMI REINDE, 12. detsember 2007Autor Hille Karm Toimetajad Katrin Streimann, Esta Härm Kujundaja Külli Kuusik Kaanefoto Hele-Mai Alamaa 208 lk Suur hulk fotosid ajaloost ja tänapäevast AS Ajakirjade Kirjastus Hind kaupluses 199 krooni Esimese ja teise advendi vahel esitleti Estonia teatrimaja Sinises saalis raamatut „Helgi Sallo. Helgib ja heliseb". Esitlusest kujunes paras emotsiooniannus madalrõhulisse ja üldjuhul kaamoselisse Eesti-ilmastikku. Plussemotsioone kiirgas nii raamatu peategelasest ja autorist kui ka kõigist, kes olid neid toetanud, aidanud, ühendanud. Kõik kokku andis tulemuse, mis on väärt mitte üksi tunnustust, vaid ka imetlust. Mõtteid on muidugi mitmesuguseid. Esiteks: õudne materiaalsus, mis eestlasi on viimasel aastakümnel-poolteisel armsal isamaal ängistanud ja sundinud tööle, tööle, üha tööle... Ja siit edasi: kas jätkub meie väikesel rahval veel hinge- ja vaimujõudu, et selles meeletus müttamises mitte unustada kultuuri, õigemini – Kultuuri, ja neid inimesi, kes on seda moest väljas Kultuuri kandnud? Helgi Sallo on kindlasti üks neist kandjaist. Ta on eestlasile toonud rõõmu alates 1960-ndaist ja teeb seda igal laupäeval seriaalis „Õnne 13", millest on saanud juba vist peaaegu et „eesti asi". Nagu esitluselgi juttu oli, tunneb värske põlvkond Helgi Sallot vaid Alma Petersonina, teadmata-mäletamata tema Pipit või Mary Poppinsit, rääkimata esimestest „Estonia"-rollidest – Mariast Bernsteini muusikalis „West Side Story" või Pepist Straussi operetis „Viini veri". Siinkirjutajal on küll õnn olla nii vana et mäletada. Kui ma umbes neljanda klassi plikana käisin „Viini verd" vaatamas, siis Helgi Sallo jäi sellest lavastusest tänini meelde oma imekaunis kollases kleidis ja kübaras. Mäletan praegugi seda kahinat, mis käis läbi saali, kui Helgi Sallo lavale ilmus. Üle-eestilisest „Horoskoobi"-vaimustusest ei tasu üldse rääkidagi – nii suurt rahvuslikku ühtsust võib võrrelda vaid hilisema laulva revolutsiooniga. Võib-olla „Horoskoop 1968" oli „Lauluväljak 1988" peaproov? (Meenutuseks neile, kellele ei meenu – Sallo võitis „Horoskoobi" lauluvõistluse.) Ükskõik mis, aga igal juhul on hea, et üks Kultuuri kandja sai jälle kaante vahele. Nii nagu eelmiste jõulude aegne raamatuhitt „Ita Ever" Margit Kilumetsa tehtuna. Veel parem, et nii Ita Ever kui ka Helgi Sallo jäid lõpuks nõusse, et usaldada ajakirjanikku, kellest mõlemast – nii Hillest kui ka Margitist – said raamatu kirjutajad. Tean omast käest, et järjest vähemaks jääb inimesi, veel enam – Kultuuri kandjaid –, kes on nõus end avama meie (vabandust väljenduse pärast!) meedia peldikuseinte taustal. Oleme kuulnud, et nii Ever kui ka Sallo läksid raamatukirjutajaga koostööle esialgu vääääga vastumeelselt. Tuhat tänu, et nad seda tegid! Sest mis muud moodi võidelda alatuse ja labasusega meie ümber, kui mitte ise, olles hea ja avatud, rääkida headusekeeles nendega, kes suudavad seda vastu võtta. Raamatu kaudu on niisugune üksteise ülesleidmine võimalik. Ning erinevalt etendusest, mis sünnib ja sureb laval antud ajahetkes, ühendab raamat põlvkondi. Raamatu kaudu leiavad üksteist üles Kultuuri kandjad ja Kultuuri otsijad. Sallo raamatu ilmumine näitas taas, et meil on nii ühtesid kui ka teisi. Veel pole kadunud kõik siin armsal isamaal! Lõpuks edastan raamatu autori Hille Karmi jõulusoovi, mille ta sõnastas esitluse külalistele, ja miks mitte ka Kesknädala lugejaile: „Ärge vaadake väga palju, mida te jõululauale panete, vaid vaadake rohkem, kes teil ümber laua istub. Lähedane inimene on kõige tähtsam, leidke tema jaoks aega ja – rääkige temaga." Hille Karm ise rääkis lõppeval aastal Eesti ühe armastatuma näitleja ja suurepärase inimese Helgi Salloga. Raamat on, jah, Hille Karmi looming. Kuid elu, mis seal kaante vahel elavaks muutub ja südamesse tungib, on Helgi Sallo looming. Häid elamusi kõigile selle raamatu seltsis, mis esialgsetel andmetel on juba rühkinud raamatupoodide müügiedetabeli tippu. Lõik raamatust. Kõneleb Helgi Sallo (lk 32): „Õnneks ei saa minust kunagi poliitikut. Mina ütlen, mis ma mõtlen, ja see ei sobi poliitikasse teps mitte. Kasuisa ütles ikka: „Helgi lõuad, need tema hauda viivad, pange tähele!" Riigi asjad lähevad mulle hirmsasti korda. Mu ema ja isa, mõlemad lihtsad tööinimesed, rääkisid ühtelugu Eesti ajast ja asjust. Nad kõnelesid tavaliselt köögis, uks pandi vahelt kinni, aga mina surusin kõrva vastu köögiust, nii põnev oli. Sain maast madalast aru, et on jutte, mida kodu seinte vahelt väljas ei räägita. Ei tulnud kõne allagi, et oleksin võinud astuda pioneeriks või, veel hullem, komsomoli. Algul elasin seda üle, sest kõik teised kuulusid organisatsiooni. Ronisin kooli pööningule, kus oli ilus ümmargune aken, ja vahtisin sealt alla saali, kuidas teised tegid malevakoondust. Hoidsin kommirahast kokku, ostsin punase kaelarätiku ja kandsin seda salaja. Võisin olla umbes 15-aastane, kui tundsin trotsi: olgu, las ma siis olengi selline must lammas! Ükskord pandi mind koguni direktori kabinetti järele mõtlema. Istusin seal mitu tundi, aga komsomoli ikka ei astunud. Moskvasse rahvusvahelisele noorsoo- ja üliõpilasfestivalile muidugi ka ei saanud. Mul on väga hea meel, et kasuisa nägi ära, kuidas sinimustvalge tõusis jälle Pika Hermanni torni. Nad seisid emaga Adamsoni tänava otsas, silmad Toompeal kinni kui ime küljes." [Raamatu autor] Hille Karm Staazhikas ja mitmekülgne ajakirjanik (sünd 1949), töötanud ajakirjas „Eesti Naine", olnud Ergo Kindlustuse kommunikatsioonijuht. Viimasel ajal rohkem raamatukirjutaja. Uusima raamatu eessõnas kirjutab ta: „Helgi Sallot pole lihtne lahterdada, teda on mitu nii laval kui elus." Ja tsiteerib Sallot: „Parim väljapääs on läbiminek." Viimati muudetud: 12.12.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
