Kiri Kesknädala toimetusele

Alates 2007. aasta augustist töötan Kesklinna Valitsuses projektijuhina. Eelmise aasta alguses helistas mulle endine kolleeg Ülle Kummits, numbrilt 5034736 (mis kuulus tõenäoliselt tema mehele Janarile). Töötasin kunagi Üllega (neiupõlve nime ei mäleta) samas ettevõttes, kelle mees Janar Kummits töötas juba tollel ajal KAPOs (Saaremaa piirkonnas). Ülle lahkus aga töölt (ootas esimest last), et mehe juurde Saaremaale elama kolida. Üllega polnud ma vähemalt kolm aastat suhelnud ja seda enam tundus imelikuna soov, et ma vestleksin tema abikaasa Janariga. Telefoni teel leppisime kokku kohtumisaja 11. jaanuariks (St Patric pubi, Vana-Posti tn). Telefonis mainis ta, et kohtumine on mitteametlik.

Vestluse alguses küsisin ma rohkem Ülle ja laste kohta. Seejärel tundis ta huvi minu kolleegide vastu, kes puutuvad oma igapäevatöös kokku rahadega. Ühtegi nime ma ei nimetanud, kuna väitsin talle, et olen alles uus töötaja ja ei tea iga töötaja tööülesandeid/tööspetsiifikat. Tema soov oli aga teada saada mõne töötaja nimi, kellega ta võiks veel vestelda. Kuna ta minult mingit infot ei saanud ja midagi muud ta küsida ka ei osanud, siis püüdsin ise vestluses välja uurida meie kohtumise täpset eesmärki. Selgus, et talle ja ka teistele töötajatele on antud ülesandeks uurida linnaasutuste tööpõhimõtteid ja vestelda töötajatega. Selgelt oli ta aga huvitatud just nendest ametnike nimedest, kes oleksid Keskerakonnast. Selle peale ütlesin, et olen ka ise samast erakonnast, mille peale oli ta ehmunud ning tõdes, et see jäi tal küll kontrollimata.

Kohtumise lõpus küsisin näha ka tema ametimärki, kuna ei suutnud tol hetkel meenutada tema perekonnanime. Veel palus ta mul kindlasti helistada, kui soovin talle mõne kolleegi nime öelda, mida ma pole aga teinud.

Ametnik jättis endast väga ebakompetentse mulje.

 Marje Kutser

 Kirja kommenteerib KALLE KLANDORF, endine politseijuht, nüüd Lasnamäe linnaosa vanem:

 Seda kirja lugedes tekkis mul üsna mitu mõttekäiku. Esmalt oli muidugi kummastav lugeda järjekordset selget viidet, et Siseministeeriumi juhtimisel on Eesti kaitsepolitsei eemaldunud oma eesmärkidest, milleks on riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviku vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust puudutava teabe kogumine ja töötlemine ning taoliste tegude ennetamine, riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamine ja tõkestamine, riigisaladuse kaitse, terrorismivastane võitlus, kõrgemate riigiametnike võimalike korruptiivsete tegude paljastamine ning seaduses sätestatud juhtudel kuritegude kohtueelne uurimine ja väärtegude kohtuväline menetlemine.

KaPo eesmärgiks on saanud Keskerakonna kompromiteerimine ja tsentristide poliitiliste konkurentide võimuleaitamine. Viimane eesmärk asetab Kaitsepolitseiameti samasse ritta valimisvõitluse vahenditega, nagu näiteks sotsialistide logoga pastakas või Reformierakonna poolt jagatavad kondoomid.

Teiseks on muidugi huvitav, et KaPo-s on alanud kollektiivne hoogtöö, mis tähendab, et varjestatud akendega kabinettide turvalisusest on välja, inimestega töötama saadetud ka need, kes pole tuntud just verbaalse võimekuse poolest. Kodanikega „vestlema“ ei saa saata töötajat, kes ei ole selleks võimeline. Sellisest sammust võibki vaid uurimispraaki oodata.

Janar Kummitsa nimi pole mulle võõras. Minu teada on tegemist toreda Saaremaa mehega, kes on tegelnud raskejõustikuga ja rammumeeste võistlustega. Kui mu mälu mind ei peta, siis tõukab ta kuuli päris kaugele ning on Jõutõstjate Liidus mingi funktsionäär. Ta pole kuigi suur kõnemees ja ka laskmine pole vist tema tugevam külg. Niisiis läbi ja lõhki rammumees.

Tundub, et kaitsepolitsei vanemad ametnikud on ise maadevahetamise selgitamise ja keskerakondlaste ahistamisega nii hõivatud, et pole aega anda noorematele kolleegidele õpetust inimestega töötamise elementaarsetest tõdedest. Ilmselgelt on ju kõnealune salapolitseinik värvatud muid kvaliteete kui kõrget mõttelendu silmas pidades. Võimaliku allikaga kokkusaamisele läks ta kui esimesele kohtamisele tütarlapsega, kuid see ei saa mitte nii olla, sest toimus see ju Janar Kummitsa naise vahendusel.

Jälitusametnike ettevalmistus Eestis on üsna madalal tasemel. Paistab, et Sisekaitseakadeemias antav teoreetiline ettevalmistus on peaaegu olematu ning ka praktika paistab olevat nõrk.

Kirjeldatud meetoditega on ükskõik kellelt väga raske ükskõik millist infot saada. Selgitasin internetis avalike nimekirjade abil kiirelt välja, et kõnealuse kirja autor on juba mitu head aastat Keskerakonna liige.

Samamoodi oleks võinud leida veel terve hulga keskerakondlastest linnaametnikke. Kapokas selle peale ei tulnud. Ka linnaasutuste tööpõhimõtete selgitamisel tuleb meile abiks internet, kust leiab kõikvõimalikke tegevuskirjeldusi ja struktuuriskeeme. Kapokas selle peale ei tulnud. Info kogumiseks tuleb allikaga tekitada usalduslik suhe, aga paistab, et kaitsepolitsei pole enam üleüldse mitte mingisugusest usaldusest huvitatud. Kõike lahendatakse väljendiga: „Ma olen Kaitsepolitseist!“

Siin võib näha sidet peaaegu aasta aega hiljem aset leidnud juhtumiga, kui kadus lõpuks merest surnuna leitud Tallinna Kesklinna Valitsuse ametnik Romet Põldme. Pole võimatu, kui uskuda kuulujutte, et KaPo proovis teda värvata ning neil oli teada tema kohta infot, mis tegi Põldme mõjutatavaks. Õnnetul kombel lõppes see lugu kurvalt.

-o-

Jaga |