Kas tulevikus tohivad koerad haukuda Eestis "gav-gav!"?

Ma usun, et paljud mäletavad veel nõukogude ajast, missugune oli reaktsioon vene keele pealesurumisele. Käsu korras võib küll allutada, aga armastama ei pane kedagi. Ega pandud ka nõukogude ajal. Surve tekitab vastusurvet ning keeleküsimusest saab majanduse, kultuuri, ettevõtluse või poliitika küsimus.

Avatus suurendab rahvuslikku rikkust

Endiselt kammitseb keeleametnikke keeleseadusele ja keelekasutusele avarama pilguga lähenemast russofoobia. Avalikus keelekasutuses parasiteerib pigem inglise kui vene keel, aga ikka tuntakse hirmu vene mõjude ees. See on kas alaväärsustunne, millest ei suudeta kuidagi üle olla, või ebakindlus oma veendumustes, mida „hingekosutuseks" peab kogu aeg kellelegi üle korrutama. Samas ei jõua informatsioon nagunii nendeni, kellele see on mõeldud, sest adressaat ei saa eesti keelest aru. Kuid  üldistes huvides on hoida seda veerandit elanikkonnast - vene keelt rääkivaid inimesi - meie inforuumis.

Ironiseerime soome turistide üle ja nimetame neid „põtradeks", põlgame ära Vene transiidi ja ütleme, et seda polegi Eestile vaja, ei meeldi meile ka räuskavad inglise poissmehed jne. Samas seostub see kõik nüüdisaegse avatusega, üsna olulise osaga Eesti inimeste sissetulekutest, võimaldab kasvatada rahvuslikku rikkust ning arendada meie kultuuri, haridust ja silmaringi. Sama eesmärki kannab või ei kanna ka keelepoliitika. Anname endale aru, et meie praeguse viletsa majandusolukorra üheks põhjuseks on võimaluste kasutamata jätmine ja väiklane jonniajamine.

Karm keeleseadus pärsib arengut

Inglise keel on üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise keel, millel oli oma osa ka meie riigi tekkes ja algses arengus. Kahekümnendatel aastatel oli Eestis raske leida haritud noort inimest, kes inglise (ja saksa) keelest midagi ei teadnud. Inglise keel on nüüdisaegse teaduskeelena teinud meid suureks vaimult, nagu Jakob Hurt seda eeldas. Isegi esimene Eesti keelepoliitikat puudutav monograafia (Mart Rannut „Estonian Language Policy 1988-1997") valmis 1998. aastal inglise keeles Taanis Roskilde ülikooli juures.

Võime teadmusmahukast majandusest ja kõrgepalgalistest töökohtadest unistama jäädagi, kui sunnime välisinvestoreid ja rahvusvahelisi ettevõtteid asju ajama eestikeelses bürokraatiarägastikus. Kaks maailmas enim kõneldavat keelt on inglise ja hiina keel ning hiinlastest ettevõtjaid ei suuda me kuidagi eesti keelt rääkima panna. Kuid nagu leiab ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, liiga karm keeleseadus kahandab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, samas kui inglise keele laiem kasutuselevõtt muudaks Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsemaks.

Tallinnas on nüüdseks käibel neli kohalikku keelt: eesti, vene, soome ja inglise. Ükski neist keeltest pole suhtlemisel ülearune. Võimalus kasutada neid asjaajamises töökeelena tooks tulu nii tallinlastele kui ka külalistele.

Eesti keel ei vaja kaitset niivõrd teiste keelte, kui just ülipüüdlike keeleametnike eest. Nende eest, kes tulid välja uue keeleseadusega, mille kohaselt kõik peab olema rangelt kirjakeelne. Huvitav, mida ütleks selle peale näiteks Oskar Luts, kui me oma keele balsameerime ja kasti lööme?!

Eesti keel on Eestis riigikeel - see staatus ei kuulu edasikaebamisele ja tagab meie keelele kaitse.

TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees

Jaga |