Pealegi teame, et Venemaa on räigelt eiranud kohustusi, mida ta on endale võtnud Eestiga sõlmitud lepingutes. Viimane kokkulepete-vastane tegu on Eesti-Vene piiri ühepoolne demarkeerimine joonel, mis eraldas ENSV-d ülejäänud Nõukogude Liidust.

Ilmselt paljud enam ei mäletagi, et 1975. aastal toimus Helsingis konverents, millest võtsid osa Euroopa riigid, Kanada ja Ameerika Ühendriigid - kokku 35 riiki. Konverentsi lõplik akt allkirjastati 1. augustil 1975 ning selles tõotasid kõik osalenud riigid austada ja rakendada omavahelistes suhetes väga mitmeid erinevatesse valdkondadesse kuuluvate tegevuste aluspõhimõtteid. Kolmandas põhimõttes nõustusid osalenud riigid nüüd ja tulevikus ühepoolselt mitte muuta endi ja kõigi teiste Euroopa riikide vahelisi piire ning mitte hõivata teise osalenud riigi territooriumi. Eesti allkirjastas selle akti tagantjärele, 14. oktoobril 1991. Vene Föderatsioon võttis Nõukogude Liidu kohustused üle 7. jaanuaril 1992. Eespool selgitatu põhjal on Eesti igati õigustatud suhetes Vene Föderatsiooniga võtma arvesse kõiki tagajärgi, mis saavad tekkida, kui Venemaa taas otsustab Eestiga sõlmitud lepinguid või Helsingi lõppakti mõnd põhimõtet tühiseks pidada.

Eestis on põhiseaduse alusel rahvas kõrgeima võimu kandjaks - sellest tulenevalt peab rahva tahtega arvestamine olema riigi nimel toimijate esmane kohutus. Ent ometi on riigivõim asunud Tartu rahulepingusse ja 1992. aastal vastu võetud põhiseadusse sisse kirjutatud Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist muutma ilma pädevalt tuvastamata, kas rahva enamus seda soovib või mitte. Venemaa nõuete kohaselt piiri paiknemise muutmine on selle mõtte eestvedajate Marko Mihkelsoni, Urmas Paeti ja Lauri Mälksoo arvates Eestile niivõrd kasulik, et sellega seondava Eesti riigi maa-ala ühe kahekümnendiku võib midagi vastu saamata Venemaale kinkida - ja seda samuti ka küsimata, kas rahvas sellist suuremeelsust õigustatuks peab.

Suuremeelsuse aate nimel toimijad on siiski hakanud tajuma, et rahva enamus pigem lepib praeguse olukorraga, kuni Venemaa on nõus kõigis valdkondades suhtlema Eestiga mitte kui oblastiga, vaid kui iseseisva riigiga. Kartuses, et loomult aeglaselt reageerivad eestlased suudavad siiski korraldada üsna varsti suurema meeleavalduse uue lepingu ihalejate - ülimalt ülbete, ennast kõike etteteadjaiks pidavate isikute - tegevuse hukkamõistmiseks, on otsustatud leping kiiremast kiiremini allkirjastada. Kiirustamise põhjus: kui meie seda kähku ei tee, siis võibki see leping sõlmimata jääda! Ilmselt kiirustajad kardavad, et nemad järgmisse Riigikogusse ei pääse.

Keskendumine, millega on püütud õigustada Eesti-Vene riigipiiri paiknemise muutmist, võimaldab oletada, et suusõnaliselt on seda Venemaale juba ammu lubatud. Sellele, et Venemaale võiks veel heatahtlikkust osutada, viitab Marko Mihkelsoni väide „Protsess, mida me näeme praegu Eesti-Venemaa suhetes, on positiivne, aga minna on veel pikk tee." („Postimees" 24.05.13). Ilmselt on heatahtlikule naabrile ehk veel muudki lubatud. Venemaale mõtlematult varem lubatu õigustamiseks on „sõnapidavad aumehed" kirjutanud raamatugi, mis lubab põhiseaduse sätteid kirjutatust vastupidiseks tõlgendada - tajumata, et ENSV territooriumi Eesti Vabariigi territooriumiks muutev leping võib osutuda oluliseks teguriks taotlusel, mis nõuab vene keele Eesti teiseks riigikeeleks seadustamist.

Siinsete venelaste teise riigikeele nõudmisele kaasaaitamine ühtib hästi Vene Föderatsiooni doktriinidega. Aastal 2008 avaldatud tegevuskava neljas põhimõte kohustab riiki vaieldamatult esmatähtsana kaitsma Vene kodanike au ja vara ükskõik kus nad elavad. Viienda põhimõte kohaselt tuleb erilist tähelepanu osutada piirkondadele, mille suhtes on Venemaal eelistatud huvid. (Center for European Policy Analysis, January 28, 2013; Analüüs 34 ühe lõigu tõlge).

Kõik, kes soovivad, et riigivõim ei hakkaks Tartu rahulepingut osade kaupa tühistama - uue lepinguga tekkiva pretsedendi alusel -, peaksid võimalikult paljude kaasamõtlejate poolt allkirjastatud avaldusega pöörduma kõigi riigivõimuesindajate poole nõudega peatada uue idapiirilepingu sõlmimine kuni piiri paiknemise muutmiseks ja riigi territooriumi vähendamiseks on rahvahääletusel luba saadud. Oluline on meeles pidada, et siseriikliku elu ei korraldata rahvusvahelise riigiõiguse, vaid riigi enda põhiseaduse kohaselt - ning uskumata ülimalt nurimeelseid selgitusi, et põhiseaduses sätestatut suudavad ainult õigusteadlased tõlgendada. Ja ka seda, et Eesti-Vene riigipiiri paiknemine oli täies ulatuses määratud Tartu rahulepingus, kui rahvas võttis 28. juunil 1992 vastu uue põhiseaduse. Piiri paiknemist ei ole vaja muuta - rahva soovil võib seda teha aga ainult põhiseaduse 122. paragrahvi muutmisega.

HARRI KIVILO

http://www.eesti.ca/eesti-eest-ulbelt-kiirustades-ja-vassides/print39440