13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Ajaloomeenutus: kordusõppus kulus kemmergut ehitadesELMAR UPRUS, 14. mai 2008Miks üks üliriik võib lobudikuna kokku variseda? Sellele küsimusele leidsin pärast pikka otsimist rahuldava vastuse ühest saksakeelsest õpikust: „Tsaristlik isevalitsus ja kommunistlik ainuvalitsus olid vorminud sõltuva, tahtejõuetu inimese, kes nõuab kõike – elatist, pahatihti isegi isiklikku õnne – riigilt, endalt aga õige vähe või üldse mitte midagi.“ Nii laostus koos sellise ühiskonnaga ka suur sõjavägi. Viibides 1978. a. 1. juunist kordusõppuste ajal Koiva jõe kallastel telklaagris, sain seda tunda oma turjal. ?ppuste ajal kühveldasime siia-sinna liiva, lõikasime kompatile (pataljonikomandör) küttepuid nüri saega (saagi ei lubatud teritada!) ja kuulasime äraleierdatud poliitloenguid. Erakorralist oli niipalju, et kuu keskel varises kokku puidust välikäimla, viies roojasse 10 sõdurit. Kannatanud päästeti välja ja neil aidati end puhtaks pesta. Erariided jälle seljas, toimetati nad Riia raudteejaama. Eelnevalt võeti aga allkiri, et nad juhtunut hoiaks kui sõjasaladust. Samuti tuli neil anda lubadus pidada end kuu lõpuni „koduarestis“. ?hvardati, et vastasel korral saavad nad kuuekuise kordusõppuse külmal maal. Hommikul võeti pataljon rivisse. Kompat nõudis vabatahtlikke uue kemmergu ehitusele. Töö juhtimise võttis enda peale vanemseersant E.A. (mu hea tuttav ja kolleeg). Materjalipuuduse tõttu kestis ehitamine üle kümne päeva. Seni reostas ligi 500 meest Läti loodust. Viiendal päeval toodi kohale koorem labidaid. „Töötamine“ nendega käis öösel ja päeval: öösel teostati reostamist, päeval maeti hunnikud liiva alla. Niikaua, kuni kaks päeva enne kuu lõppu sai välikäimla valmis. Muuseas, sundaega olime 1950-ndate algul teeninud mereväe dessantpataljonis, kus ohvitserid suutsid luua ideaalse distsipliini ja puhtuse. Üks päev enne kojusõitu kästi ronida soomukile ja kapten käratas: „Nu davai!“ Ning osutas liikuvate sihtmärkide suunas. Kolme lasuga sain ühe märgi kukkuma, teised kulgesid edasi. Armulik kapten patsutas mulle rahulolevalt õlale: „Hästi, et ühelegi märgile pihta said! Muidu oleksime siin tuleval aastal uuesti kohtunud.“ Viie minutiga oli 30-päevane õppetreening tehtud! Tänaseni on jäänud arusaamatuks, milleks pidin terve kuu telklaagris elama ja sellest 11 päeva võõraste seltsimeeste sitahaisu nuusutama. Selliseid rumalusi tehti aastaringselt aastakümnete vältel. Eks tuletagem meelde, relvavennad! ELMAR UPRUS, endine meredessantväelane, Helme
Viimati muudetud: 14.05.2008
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
